Narvas tapetud Varvara naabrite sõnul ei too mõrva uurimise tulemused neile rahu ning endiselt ei julge vanemad oma lapsi üksi välja lubada.
Varvara naabrid: mõrva uurimise tulemused ei too meile rahu
/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
6. aprill 2016, 15:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varvara elas Narvas Kreenholmi rajoonis viiekorruselises majas. Kolm täpselt samasugust viiekorruselist maja seisavad rivis, neist kõige äärmises elas Varvara.
Pärast lapse kadumist osalesid tema otsingutel kõik naabruskonna elanikud, kellel see võimalik oli. Naabrite sõnul oli Varvara hea suhtleja ja kõik naabrid armastasid teda.
Pärast lapse surnukeha leidmist käis politsei rääkimas kõigi Varvara naabritega ja kõigilt meestelt võeti DNA proovid. Naabrid on veendunud, et mõrvar ei saanud olla kohalik elanik.
Lasteaiaõpetaja Oksana Obmetko meenutas, et Varvara elas tema kõrvaltrepikojas ja käis sama majadeploki kõrval asuvas lasteaias tema rühmas. Kui Varvara harvaesineva haiguse raviks hakati annetusi koguma, panustas sellesse jõudumööda ka Oksana. «Me olime kõik väga rõõmsad, kui tal parem hakkas. Ta oli meie kõigi jaoks nagu sugulane. Tema tapmine mõjus meie kõigi jaoks nagu noahoop südamesse,» rääkis ta.
Oksana sõnul oli Varvara oma vanuse kohta väga tark tüdruk ja ei ole tõenäoline, et ta oleks vabatahtlikult võõra inimesega kaasa läinud. «Võimalik, et ta tõmmati vägisi autosse. Aga miks seda siis keegi ei näinud? Meie majas on palju pensionäre, kes istuvad sageli akna all, vaatavad õue ja on kursis kõigega, mis maja ümbruses toimub. Aga Varvara kadumise kohta ei oska keegi neist midagi öelda,» rääkis Oksana.
Kõrvalmajas elav kolme lapse ema rääkis, et pärast juhtunut ei luba ta enam oma lastel üksi väljas käia. «Ainult kooli ja koju tagasi, rohkem ei käi nad üksi kusagil. Ma arvan, et politsei pidi lihtsalt mingi versiooni esitama ja midagi ütlema, et inimesed ei esitaks rohkem küsimusi. Ma elan siin juba viimased 15 aastat ja sel ajal ei ole siin peale Varvara juhtumile kunagi mingeid vahejuhtumeid ette tulnud. Narkomaane ei ole ma siin näinud. Süstlaid vedeleb küll tee ääres, aga neid ei leita ainult meie rajoonist. Aga praegu elame me teiste inimeste silmis «hirmsas rajoonis» - korterit on siin keeruline müüa. Politsei versioon siia rahu ei toonud,» rääkis ta.
Varvaraga samas trepikojas elanud tüdruk on üks viimaseid inimesi, kes last elusana nägi. «Mulle jääb eluks ajaks meelde, kuidas Varvara oma kadumise päeval mulle lehvitas ja asjalikult kuskile jooksis. Kuulsin järgmisel päeval, et ta on kadunud. Ma loodan väga, et politsei versioon osutub tõeks. Ma ei tea DNA proovidest midagi, aga kui tegemist oli narkomaaniga, siis kuidas sai ta seda teha. Kõik toimus väga kiiresti ja sellel pidi olema pealtnägijaid, aga politsei ei suutnud neid leida. See tähendab, et kurjategijal pidi olema auto, aga kust saab narkomaan endale auto?» küsis tüdruk, kes oli Varvara kadumise ajal 15-aastane.
Varvaraga samas majas elav naine ei usu, et lapse tappis narkomaan.
«Narkomaanidel ei teki üldse erektsiooni, tähendab, et tapja ei saanud olla narkomaan. Võimalik, et Kreenholmi rajoonis on narkomaane, aga rajoon on suur. Meie majas ja naabruskonnas narkomaane ei ole. Väga palju elab siin pensionäre. Noori inimesi on vähe ja kõik nad on korralikud tööl käivad inimesed. See on hirmus ja loomulikult on kõigil tüdrukust ja tema vanematest väga kahju. Me ei saa ilmselt kunagi teada, mis juhtus,» rääkis naine.
Paljud Varvara naabrid ei soovinud juhtunust üldse rääkida, põhjendades seda sooviga mitte põhjustada lapse vanematele rohkem kannatusi. Varvara ema ei soovinud ajakirjanikuga üldse rääkida.
Ka teiste Narva elanike seas tekitab uurimisorganite versioon ainult kahtlusi. «Juhtum otsustati lõpetada, kuna võimalik tapja on surnud narkomaan. See võib nii olla, aga võib ka mitte olla. Kõigil on endiselt hirm oma üksi väljas olevate laste pärast. Ma väga tahaks prokuratuuri versiooni uskuda, aga miks seda juhtumit siis nii kaua uuriti?» küsis 79-aastane Narva elanik Ljudmilla Georgievna.
Naine meenutas, et elanike seas tekitab ebakindlust ka teine juhtum, mis on seni lahenduseta. Mullu detsembris leiti Narvast Pähklimäe metsast surnuna 14-aastane koolitüdruk Darja.
Narvalaste seas on ka teisi arvamusi, jurist Aleksandr Gamazin tunnustas politseid ja prokuratuuri uskumatult mahuka uurimistöö eest ja leiab, et uurimisversiooni võib pidada usaldusväärseks. Samas leiab ka tema, et uurimisest jäi üles mitmeid küsimusi.
«Miks ei olnud politseil abi saadud vihjetest? Siin on kaks võimalust – politsei kas töötas uurimise algetapis halvasti ja kaotas võimalikud tunnistajad silmapiirilt või teine võimalus on, et keegi ei näinud tõesti tüdruku röövimise momenti pealt. Ma siiski väga kahtlen selles – ei ole võimalik röövida päise päeva ajal last niimoodi, et keegi midagi ei näe,» ütles jurist.
Gamazini sõnul annab Varvara mõrva uurimine ühiskonnale sõnumi, et jäljetuid kuritegusid ei ole olemas. «Uurime andis meile teada, et surnud narkomaan oli kuriteoga vähemalt seotud. Samas ei anna see kindlust, et kuritöö taga oli ainult tema üksi,» rääkis Gamazin.
Politsei ja prokuratuur teatasid esmaspäeval pressikonverentsil, et Narvas 2012. aasta märtsis mõrvatud üheksa-aastase Varvara võimalik mõrvar on tuvastatud, kuid ta läks 2014. aasta veebruaris kolm päeva pärast temalt DNA proovi võtmist vabasurma. Tegemist oli narkosõltuvuses 20. eluaastates mehega, kes elas mõrva ajal Narvas, kuid kolis hiljem Tallinnasse.