11 aastat Brüsselis töötanud Maive Rute tegi järjekordse karjäärihüppe

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maive Rute

FOTO: Peeter Langovits

Euroopa Komisjon otsustas tänasel istungil nimetada Maive Rute Teadusuuringute ühiskeskuse peadirektori asetäitjaks.

Palju õnne uue ameti puhul! Kuidas tunne on?
Mul on hea meel, et see pool aastat kestnud konkurss on edukalt lõppenud. Tänasele otsusele eelnes elulugude sobivuse kaalumine, eelvaliku intervjuu, juhtimisoskuste hindamine Mercury Urvalis, paneelintervjuu Euroopa Komisjoni kõrgemaid ametnikke määrava komiteega, personaalintervjuu komisjoni asepresidendiga ning teine personaalintervjuu portfellivolinikuga. Lisaks veel eraldi intervjuu liikmesriikide teadlasi esindava nõukogu ees…

Kui tavaliselt kandideerib sellisele kohale 3 kuni 7 inimest, siis Teadusuuringute ühiskeskuse kohale oli soovijaid suisa 15.

Teie eelmine töökoht oli Teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat, mille poolest erineb see Teadusuuringute ühiskeskusest?
Teadusuuringute ühiskeskus (Joint Research Centre - JRC) on teadusasutus, kus luuakse uut teavet ja eksperthinnanguid Euroopa Komisjoni erinevate otsuste toetuseks. JRC koosneb seitsmest teadusinstituudist viies erinevas liikmesriigis ning uurimisteemad ulatuvad toiduohutusest, tarbijakaitsest ja pettustevastasest võitlusest keskkonnaohtude, uute standardite arendamise ja maksumuudatuste mõjude modelleerimiseni.

Teaduse ja innovatsiooni peadirektoraat (RTD), kus ma seni direktorina töötasin, tegeleb Euroopa ühise teadusruumi arendamisega, teaduspoliitika edendamisega ning Euroopa teadlaste uurimisprojektide rahastamisega läbi raamprogrammide.

Muide, kolm neljandikku JRC avaldatud teaduspublikatsioonidest on sündinud koostöös uurijatega väljastpoolt. Selleks on kaasatud ligi 1300 teadusinstituuti, lisaks tehakse koostööd maailma sajast paremast ülikoolist 87ga. Praegu on JRC-s arvel kõigest 6 eestlast, aga ma loodan, et see arv kasvab.

Ansip ja Hololei on Euroopas üsna kõrgetel kohtadel, kuidas teiega on?
Komisjonil on seitse asepresidenti - nende hulgas ka Andrus Ansip - kes juhivad komisjoni volinikke. Volinikud omakorda juhivad komisjoni ametnikke. Komisjoni ametnike kõrgeim karjääritase on peadirektor ja transpordivallas on selleni jõudnud Henrik Hololei.

Minu uus amet on peadirektori asetäitja, ehk siis Hololei järel number kaks, kui niiviisi ritta seada.

Kokku on komisjonis 33 peadirektoraati ja mitmed väiksemad talitused, kus töötab üle 33 000 ametniku. Teatud mõttes võib peadirektoraate võrrelda ministeeriumitega.

Mida Te ikkagi konkreetselt tegema hakkate? Kui suur on vastutusvaldkond?
Minust saab JRC peadirektori ainus asetäitja, mis on nii suure organisatsiooni puhul üsna erakordne. Oma 3000 töötajaga on JRC Euroopa Komisjoni suuruselt teine peadirektoraat ja meie aastaeelarve on üle 350 miljoni euro. See kulub laborite ja muu taristu ülalpidamiseks ning oma ja juurdepalgatud teadlaste tasudeks.

Vastutusvaldkondi on mul laias laastus kolm: seitsme teadusinstituudi töö koordineerimine ning nende tööplaanide arendamine; koostöö tihendamine komisjoni peadirektoraatide, liikmesriikide ja teiste Euroopa institutsioonidega ning organisatsiooni efektiivsemaks muutmine. Lisaks saan enda otsealluvusse kolm üksust, mis tegelevad ökonomeetria ja rakendusstatistika, käitumisteaduste ning intellektuaalse omandi kaitsega.

Kuidas näeb välja nõuanne, mida JRC annab? Paks pakk pabereid?
Nagu teaduses tavaks, on üks esmaseid tulemeid teaduslik publikatsioon. Aastas avaldatakse teadusajakirjades üle 1000 JRC artikli.

Teiseks tegeleb JRC analüüsidega - näiteks kontrollitakse oliiviõli või veini ehtsust, mulla kvaliteeti või heitgaaside emissioone.

Kolmandaks arendab JRC andmebaase, agregeeritud indekseid ja mudeleid, kogub nende tarbeks algandmeid ning võrdleb neid teiste organisatsioonide, näiteks OECD omadega. Selliseid andmebaase ja indekseid on kokku üle 100, aga ühe näitena võib tuua üleeuroopalised ja globaalsed keskkonnainfosüsteemid.

Ühes varasemas intervjuus olete maininud, et tööpäevad venisid uues ametis 12-tunniseks. Kas nüüd tuleb neid veelgi juurde?
Arvata võib, et esialgu on teemade ja inimestega tuttavaks saamiseks vaja lisapingutusi teha. Mu tavapärane tööpäev on 10–tunnine ja ma usun, et ka uues ametis õnnestub töö peatselt nendesse raamidesse pressida.

Olen seda meelt, et juhil, kelle tööpäevad pidevalt veelgi pikemaks venivad, tasub järele vaadata, milliste alluvate töö ta enda lauale on korjanud, mõelda, millised ülesanded oleks aeg ära delegeerida ning kuidas tööd efektiivsemalt korraldada.

Olete 11 aastat töötanud Euroopa Komisjonis. Kas Brüsselis elatud aeg on ka pettumusi toonud?
Hindan jätkuvalt kõrgelt komisjoni paljurahvuselist kolleegide seltskonda, siinse töö laia haaret, Brüsseli vahvaid parke ning rikkaid muuseume. Viimasel ajal on ainuüksi eesti kultuuri pakkumine siin nii tihe, et ei jõua kõiges osaleda.

Eesti kiire asjaajamisega harjunu peab aga Brüsselis kannatust varuma, ükskõik mis töömehe või tarnega tegu, täpset saabumisaega ei anta, tuleb end pooleks päevaks töölt lahti võtta. Legendaarne on Belgia posti võimekus pakid ukse taha vihma kätte jätta või kiri naabri postkasti supsata. Aga trend on siiski positiivne: mõni toidukauplus on juba ka pühapäeviti lahti ning aastaid üle tähtaja veninud lennujaama kiirrong sai viimaks valmis.

Praegu on brüssellaste meeleolu muidugi varjutatud märtsis toimunud terrorirünnakute tõttu. Need tõid avalikuks kahetsusväärsed puudujäägid kohalike omavalitsuste ja riigitasandi tegemistes, mis on suuresti tingitud killustatusest ning vastutuse hajumisest. Kõigest miljonilise elanikkonnaga Brüssel elab 19 eraldi linnana, igaühel oma linnapea koos administratsiooniga. Suure vaevaga liideti mõni aasta tagasi politseijõud kuueks, aga infovahetus paistab ikkagi takerduvat.

Vaatamata ametkondade segapuntrale on olnud liigutav näha, kuidas tavalised kodanikud näitavad üles solidaarsust nii kannatanutega kui ka kaaslinlastega. Inimesed ei lase terrorihirmul võitu saada. Käiakse ikkagi tänavakohvikutes, kontsertidel ja parkides päikest nautimas.

Kui kaua kestab Euroopa ametniku tööleping? Kas olete Eesti jaoks jäädavalt kadunud?
Umbes viiendik Komisjoni töötajatest on tähtajalise lepinguga, mille pikkus on maksimaalselt kuus aastat. Põhiosa töötajatest – nagu ka mina – on nö eluaegsed ametnikud, kes on teinud läbi vastavad Euroopa avaliku teenistuse konkursid ja võivad töötada kuni 65-nda eluaasta lõpuni. Meil abikaasaga küll nii pikka Brüsselisse jäämise plaani pole, aga eks näe, mis elu toob.

Side Eestiga on meil endiselt tugev - meil on maakodu, mida tasapisi edasi ehitame, ning nüüd soetasime uue elukoha ka Tallinna. Käime Eestis suvel puhkamas ja talvel jõule veetmas, aga satume ka muudes asjades mitu korda aastas kodumaale. Eesti sõpruskond, pereliikmed, kodu, loodus, hästi toimiv elukeskkond, need on need juured, millele võõrsil toetuda.

Tagasi üles