Heleia Nestal Zibo: algul võtsin isiklikult, et miks inimesed mind tervitada ei taha

Heleia Nestal Zibo. Foto: Sander Ilvest

Kui brasiillanna Heleia Nestal Zibo kümme aastat tagasi Eestisse näo- ja lõualuu kirurgina tööle tuli, tundus talle, et eestlased kõnelevad liiga kiiresti. Temperamentne naine suudab nüüd vajaduse korral rääkida meist soravamalt ja kohati õigemini. Sellegi intervjuu andis ta sulaselges eesti keeles.

Heleia Nestal Zibo sai üksteist aastat tagasi esimest korda Tallinna lennujaama jõudes paraja šoki osaliseks – Brasiilia 40-kraadisest kuumusest meie 25-kraadisesse pakasesse saabumine mõjus kui jäine dušš. Eestisse ei tulnud ta aga sugugi mitte uudishimust; tõukejõuks sai hoopis armastus eesti mehe vastu. Rene Zibo töötab Swedbanki kinnisvara osakonna suurkliendi haldurina, kuid noorte tutvumise ajal tegutses ta hoopis Belize’is ning kokku viis neid internet. Möödus kaugelt üle poole aasta, enne kui vestlus piltide vahetamise ning esimese kohtumiseni viis.

Brasiillasi on üle 200 miljoni, eestlasi vaid miljon, ning võib ette kujutada, et suurriigis on võimalused tööalaselt areneda tunduvalt suuremad kui siin. Ent Heleia tegi valiku, ja olgem ausad – igaüks sellist suurt elumuutust mõjuva põhjuseta ette võtta ei söandaks.

Kas olete alati selline julge tüdruk olnud?

Mind on alati põnevus ja adrenaliin paelunud. Juba lapsemängudes võis seda märgata. Brasiilias meeldis mulle hästi kõrgele puu otsa ronida, nii kõrgele, kuhu teised ei oleks julgenud. Nii et võrreldes teistega olen julgem olnud küll.

Teie töögi nõuab julgust. Ma ei kujuta iseennast ette näo- ja lõualuu kirurgina – sellega kaasneb ju tohutu vastutus ning eksida ei tohi.

Jah, sõltub operatsioonist. Pea piirkond on väga delikaatne piirkond, sest seal on suured veresooned ja väikesed närviharud. Peame väga ettevaatlikud olema.

Piisab vaid millimeetrist, kui võibki eksida…

Jah, vaja on keskenduda.

Ja vahel võib operatsioon toimuda juba kell kaheksa hommikul?

Päris kell kaheksa mitte, aga siis algab tööpäev. Operatsioonid algavad natuke hiljem, kirurg jõuab opituppa tavaliselt kella üheksa paiku. Haige on selleks ajaks juba ette valmistatud ja kirurg saab tööga alustada. Aga kella kaheksast teeb ta visiidi oma osakonda, tegeleb haigete ravimise ja haavade sidumisega.

Milliseid operatsioone peate kirurgina kõige rohkem teostama?

Väga levinud on süljenäärme kasvajad, võiks öelda isegi, et see on põhitöö. Ja siis veel näo kolju kasvu probleemid, kui ülalõug või alalõug on liiga väike või suur, nende korrektsioon. See on iganädalane töö. Meie majas, näo- ja lõualuu kirurgia erialal on kaks operatsioonipäeva nädalas – need on plaanilised ajad suurematele operatsioonidele narkoosis. Väiksemaid operatsioone on võimalik teha kohaliku tuimastusega ambulatoorselt või päevakirurgias. Erakorralise meditsiini osakonnas tegeleme ka pea ja kaela piirkonna ägedate haigustega, enamasti infektsioonide ja traumadega, mis võtavad väga suure osa tööajast. Haiged satuvad sinna kiirabiga ja meid kutsutakse kohale juhul, kui tegu on kaela, näo ja kolju piirkonnaga. See on erakorraline töö ja seda tuleb teha iga päev.

Kraniosünostoosi (ühe või mitme koljuõmbluse enneaegne luustumine – toim) operatsioone teen keskmiselt üks või kaks korda kuus, patsiendid on peamiselt imikud, mistõttu need operatsioonid toimuvad Tallinna lastehaiglas.

On teie käed skalpelli hoides värisenud ka?

Enam mitte, see aeg on mul möödas. Aga varem on päris kindlasti juhtunud, nii on iga kirurgiga, eriti kui ta alles alustab – residentuuri alguses. Iga asjaga, mida teed elus esimest korda, kaasneb närvilisus.

Verd te ei karda?

(Naerab.) Ei karda… Ei tohigi karta.

Miks teid just inimese pea huvitab?

Sest pea on kõige huvitavam kehaosa. Inimesega kohtudes on nägu esimene kontakt temaga. Lisaks asuvad pea juures eri süsteemid – nägemine, kuulmine, hingamine, isegi seedeelundkond algab suust. Siis veel aju ja skelett. Kui seda piirkonda opereerida, on vaja väga ulatuslikke teadmisi. Asja teebki huvitavaks see, et vahel ei saagi kohe aru, milles on probleem, näiteks seoses peavaluga. Alati ei ole probleem ajus, see võib olla skelett, liigesed, mälumislihaste pinge, võib olla ka hambavalu. Ja just see ongi huvitav, kui hakkad tegema uurimistööd, et leida õige diagnoos.

Kui palju olete pidanud elus õpikute taga aega veetma?

(Lõbusalt.) See ei lõpe kunagi.

Haiglas saavad paljud terveks, ent ega surmgi siin võõras ole.

Minu erialal ei ole surmaga suurt kokkupuudet. Jah, seda võib juhtuda, aga mitte iga päev.

Mida arst tunneb, kui see juhtub?

(Pikk paus.) Kahjutunnet, kurbust… Väga raske on teatada lahkunu lähedastele, et neile kalli inimesega on kahjuks selline asi juhtunud.

Ma arvan, et sugulastega suhtlemine on kõige raskem. Mina ise pole pidanud surmast teatama. Kui on tegemist väga suure traumaga, viiakse inimene intensiivravi osakonda, mitte ei tooda meile. Surmajuhtumeid tuleb enamasti ette intensiivravi osakonnas, ja see on sealsete arstide igapäevatöö – suhelda sugulastega ning teatada, millises seisundis on haige ja milline on prognoos. Nii et meil siin on selles suhtes oluliselt lihtsam.

Oma tulevase abikaasaga tutvusite internetis – kas te sellist tutvumisviisi ei kartnud? Netis võib ju sattuda peale kellele tahes.

Jaa, kartsin küll. Aga kartusest suurem oli kindlustunne. Suhtlesin temaga ju aasta jooksul palju, alguses meilide kaudu ja hiljem Skype’is. Temalt saingi teada, et Skype üldse olemas on – tol ajal seda Brasiilias ei tuntud. Mul ei olnud arvutis isegi mikrofoni. Aga kui sain asjad seadistatud, suhtlesime tervete nädalavahetuste kaupa. Vahel rääkisime terve päeva, ainult selliste pausidega, et oota nüüd väheke, ma lähen sööma, perekond tahab, et sööksin nendega koos, ja siis lubasin, et tulen kohe tagasi. Tema sama moodi.

Millega Rene Belize’is tegeles?

Ta töötas ühes sealses pangas. Rene on hariduselt mehaanikainsener nagu mu isa ja noorem vend, ehkki selliseid sarnasusi võib leida paljudel.

Kui hakkasin Renega rääkima ja kirjutama, meile vahetama, tekkis kohe lähedustunne. Oli päris kummaline, et kuidas on võimalik nii sarnase mõtteviisiga elada maailma nii erinevates kohtades – üks kusagil põhjas ja teine lõunas. Ent tema kasvatus on väga sarnane minu perekonna omaga ja isegi tema sugulased on minu sugulastega väga sarnased, koguni  füüsiliselt. Minu vanaema isa sarnaneb väga tema isaga – kui fotod kõrvuti panna, siis mustvalgete puhul võib isegi segamini ajada, kes on kes.

Seega võib öelda, et teie kohtumine oli saatusest ette määratud?

Ei tea… (Muigab.) Aga mingi põhjus peab sellel olema. Et sattusime internetis vestlema just kindlal päeval ja kellaajal, täiesti juhuslikult. Võib-olla ongi mingi põhjus, aga ma väga ei mõtle sellele. Mul ei ole selleks aega. Ja see ei vii mind kuhugi. See on filosoofiline küsimus.

Teil polnud algul mõtet, et kuna Eestis on kliima nii halb, siis siia jääda te ei taha?

Algul ma ei tahtnud siin elada. Esimesed muljed olid väga rasked, sest sel ajal polnud siinsed inimesed eriti sõbralikud.

Millest te seda järeldasite?

See väljendus lihtsates asjades. Lähed näiteks poodi, küsid midagi, aga teine ei oska inglise keelt. Inimesed polnud eriti avatud ja sõbralikud, sinuga ei tahetudki tegeleda – vaata ise, kuidas hakkama saad, see on sinu enda probleem.

Muidugi sain alles hiljem aru, miks on siin teistsugune käitumine ja teistsugune kaasinimestesse suhtumine. Erinevalt Brasiiliast tahavad siinsed inimesed rahulikult ja omapead poes käia, ise kaupa otsida, nad ei soovi, et keegi müüjatest neid juhendaks. Brasiilias on hoopis teistmoodi – nii kui poodi sisened, tuleb müüja kohe sinu juurde ja hakkab kaupa pakkuma. Kui sellisest keskkonnast siia tulla, siis ei oskagi ette kujutada, et võiks olla kuidagi teisiti. Harjumine võttis aega, et miks nad nii käituvad. Et võib-olla ei käitunudki nad nii minu pärast, lihtsalt suhtumine on selline. Asi läks kergemaks siis, kui ma ei võtnud seda enam isiklikult, kui hakkasin siinsest kultuurist aru saama.

Oli ehk veel midagi imelikku?

Näiteks teretamine. Siin ei ole kombeks võõrast inimest teretada, näiteks liftis koos sõites. Alguses võtsin sedagi isiklikult, et miks nad mind tervitada ei taha. Võib-olla sellepärast, et mul on pruunid silmad ja tumedam nahk? Pärast veendusin, et teiste inimestega on sama moodi: lifti tulijaid ei tervitata.

Brasiilias on hoopis teisiti. Kui tuled lifti ja ei ütle «tere», oled üsna ebaviisakas. Viisakusest ütled «tere hommikust» igale inimesele, ükskõik, kas sa tunned teda või mitte.

Aga see kõik oli kümme aastat tagasi. Kui oleksite seda toona küsinud, oleksin võinud nendest erinevustest terve päev rääkida. Nüüdseks olen siinse eluga harjunud.

Tean, et teile maitseb siinne Napoleoni kook, aga millised toidud teile ei maitse?

Eestis süüakse palju konserve, see on nii juba nõukogude ajast. Näiteks konservkapsad. Mina olen harjunud sööma värsket.

Peate silmas hapukapsast?

See ei maitse mulle. (Naerdes.) See on liiga hapu!

Aga verivorst?

Kas te teate, et Brasiilias on ka verivorst? Seda nimetatakse Chourico de Sangue’ks ja süüakse jõulu ajal, aga see ei ole minu lemmiktoit. Eelistan siiski värskeid salateid, puuvilju, loomaliha... praegu on need saadaval, ent kümne aasta eest mitte.

Eesti keelt õppisite esmalt Tallinna ülikooli intensiivkursusel, aga kas ka abikaasa on teid õpetanud?

Kui veel internetis suhtlesime, olid esimesed sõnad, mis ta mulle õpetas: «Ma igatsen sinu järele.» Seda oli üsna raske selgeks saada.

Kas pojad Henri (3) ja Hendrik (7) kõnelevad nii eesti kui ka portugali keelt?

Vanem laps on huvitav selle poolest, et minuga ta portugali keeles ei suhtlegi, aga nii kui läheme Brasiiliasse, siis ta kohe vahetab keelt. Ja mulle tundub, et mõned sõnad on ta portugali keeles juba unustanud. Väiksem laps on aga minuga hakanud portugali keeles rääkima, isaga räägib eesti keeles.

Kui tihti perega Brasiilias käite?

Tavaliselt üks kord aastas, meile meeldivad jõulud, sest siis saame sugulastega kokku. Poistele meeldib seal väga. See on ju puhkuse aeg, midagi ei pea tegema, on soe ja nad saavad  vanavanemate juures hobustega ratsutada, basseinis ujuda, rannas käia. Nii et meile, vanematele, on neid sealt tagasi tuua väga raske – siin on ju sel ajal talv.

Kui naasete, kas siis tuleb ette ka nuttu?

On nuttu, ja ka minu ema nutab… See on tõeline draama! Mullegi on lahkumine raske, sest taas on ees Eesti kliima ja inimestega kohanemine, tööle keskendumine, eriti pärast seda, kui oled kuu aega emotsionaalselt intensiivset elu elanud. Vahel olen mõelnud, et issand, kas ma tahangi tagasi tulla…

Äkki asute kunagi hoopis Brasiiliasse elama?

Võib-olla jah, pensionieas, ja me mõtleme sellele väga palju.

Eestis on samas kõik nii korrektne, rahulik ja turvaline. Brasiilias valitseb kõigele lisaks praegu kriitiline olukord, poliitiline kriis ja majandus käib ainult alla. Paljud minu sealsed kolleegid tahaksid samuti tulla Euroopasse, üsna paljud on ka tulnud. São Paulo piirkonnas on paljudel arstidel topeltkodakondsus, sest nende vanemad on pärit näiteks Itaaliast, Hispaaniast, Saksamaalt. Nii et kel võimalus, läheb Euroopasse või Ameerikasse.

Võrrelge, palun, eesti ja brasiilia temperamenti.

(Muigab.) Näiteks istume Brasiilias sugulastega koos laua taga ja kõik aina räägivad, justkui oleksime suur itaalia pere – keegi teist inimest ei kuula, kuulatakse vaid seda, kes räägib kõige kõvemini. Tema on ainus, kes saab tähelepanu. Eestis ollakse seevastu viisakad – kui pere on koos, siis üks räägib ja teised kuulavad.

Alguses on see kõik eurooplastele, sealhulgas minu abikaasale väsitav, et isegi kui püüad mingit lugu lõpuni rääkida, ei viitsi keegi seda kuulata. Kõik käib emotsioonide pinnal ja tundeid väljendatakse kohe.

Mulle tundub, et teie olete pigem põhjamaa tüüpi – rahulik ja tasakaalukas?

Jah, mulle meeldib viisakus ja rahulikkus, aga tegelikult olen minagi üsna emotsionaalne ja tundlik. Kui millegi pärast kurvastan, jooksevad kohe pisarad. Et aga lausa karjuma hakkaksin, selleks on mul vaja väga vihane olla. Ja eks ma kodus karjun ka.

Mis sunnib teid häält tõstma?

Näiteks lapsed, kui nad sõna ei kuula või omavahel kaklevad. Aga nad ongi ju teistmoodi, nad ei ole päris eesti lapsed.

Nad on üsna erinevad. Eriti vanem poeg, kes on välimuselt puhas eestlane, aga hingelt täiesti brasiillane. Tema on see, kes karjub, laulab ja rabeleb, on hüperaktiivne, andis mulle imikust saati oma rahutusega väga palju tööd. Samas on ta väga avatud ja sõbralik, läheb igaühega kaasa. Väiksem poeg on rahulikum. Välimuselt nagu brasiillane, kellel on juuksed heledad, aga silmad pruunid. Suurem poiss on siniste silmadega.

Vanemal poisil on natuke ka kunstisoont – hakkas klaverimängu õppima ja kahe kuu pärast avastasin, et ta juba oskab seda. Nii et võib-olla on tal selleks annet.

Ent Brasiilias käies ei peatugi te São Paulos, vaid ühes maakohas?

See asub São Paulo osariigis, São Paulo linnast umbes 150 kilomeetrit eemal, sõidame sinna autoga kaks ja pool tundi. Seal on mäed, mis meenutavad Itaalia loodust. Viinamarjaistandused, aga kasvatatakse ka kohvi, seal on suured kohvipõllud. Päris ilus. Ja vaat loodusest ja soojast ilmast tunnengi ma puudust.

Eestis tekitate kodust õhkkonda Brasiilia kohvi juues?

Ei. Alguses tõin ma kohvi siia üsna palju, sest poodidest ma seda ei leidnud – joome üht «kohalikku» Soomes tehtud kohvi, mis on täitsa hea maitsega. Esialgu oli mul Eestisse tulles üks terve kohver kohvi täis, seejärel jõin Itaalia kohvi, mis oli väga kallis. Ja kohvi joon ma palju…

Kui tahan midagi brasiiliapärast süüa, siis teen seda kodus ise – poes on kõik ained saadaval. Meie igapäevane toit ongi nagu Brasiilias: riis, vahel uba, salat, kartul, liha. Praetud veiseliha. Veiseliha tükid pole Eestis sama moodi nagu Brasiilias lõigatud, tean brasiillasi, kes lähevad nende pärast Helsingisse või Stockholmi ja ostavad sealt Brasiilia moodi lõigatud liha, et seda grillida.

Enamik brasiillasi viibib Eestis ajutiselt. Näiteks Ericssoni tehase direktor tuli Brasiiliast São José dos Camposest, linnast, kus minagi olen sündinud, ja saime juhuslikult kokku. See oli hästi tore kohtumine, ehkki ta ise on rootslane, kes on abielus brasiillannaga. On veel üks tüdruk, kes abiellus Tallinna noormehega ja on minust palju noorem, ta õppis Madridis ja seal nad kohtusidki. Tüdruk ei ole siiani kliimaga harjunud, alles hiljuti rääkisime, et ta tahab Brasiiliasse tagasi minna. Nii nad muudkui tulevad ja lähevad, väga püsivalt brasiillased siia ei jää.

Eesti on väike ja see on hea. Need, kes elavad São Paulos, põgenevad sealt. Minu vanemad ostsid maatüki ja elavadki selles väikeses linnas, seal on tekkinud väike sõpruskond, kus hoolitsetakse üksteise eest. Ja inimesed ju otsivadki seda.

Miks on Brasiilias nii palju kuritegevust?

Sotsiaalsete klasside vahel on suur erinevus. Ja narkootikumid on kättesaadavad. Ning just seda ma kõige enam kardangi, kardan sinna tagasi minna – poisid on ju alles väikesed ja ma kardan neid seal kasvatada. Mulle tundub, et siin hoiavad õpetajad koolides toimuval rohkem silma peal. Brasiilias suhtutakse narkootikumide tarbimisse juba kui millessegi tavalisse, marihuaanat ei peetagi justkui enam narkootikumiks ja see on väga kättesaadav. Just sellest algabki inimeste imelik käitumine ja see mõjutab ka kõiki teisi, kes nende ümber elavad.

Kord võeti teie isa isegi pantvangi?

Olin siis 12-aastane, ja see oli õudne…

Isa läks pagarikotta, kust saab õhtul kella kuue paiku järgmiseks hommikuks värsket prantssaia ja piima osta. Isa võttis auto ja sõitis pagarikotta, aga tagasi ei tulnud. Olime üsna närvis.

Lõpuks üks isa sõber helistas emale ja küsis, kas isa on kodus. «Nägin, et pagarikojas olid kaks kahtlast meest,» teatas isa sõber ja mu ema hakkas nutma. Ah, ma ei taha sellest isegi rääkida… (Heleia silmad täituvad pisaratega.)

Nii oligi. Kaks meest viisid ta ära, ja sel ajal polnud pangakaartidel sularaha väljavõtu limiiti. Korraga võis kogu raha ära võtta. Üks mees jäigi temaga põllule, hoidis relva vastu pead, teine sõitis sularahaautomaadi juurde ja tegi arve tühjaks. Varastati ka auto ning isegi noorema venna ratastool, mis oli pagasiruumis. Meile jäi vaid raha, mis oli olnud kodus ema rahakotis. Vanaisa aitas.

Isa jäeti põllule, ta ei teadnud, kus ta oli, ja oli juba hiline õhtu. Võttis kaua aega, enne kui ta kodutee leidis. Vaatas, kuhu poole röövlite auto sõitis, ja hakkas sinnapoole minema, aga lõpuks jooksis vales suunas. Pimedas ei näinud, et jookseb otse kuristikku, ja kukkus sealt alla… Kui isa koju jõudis, oli tal särk rebenenud ja igal pool nahal marrastused ja sinikad. Arvasime algul, et peksti läbi, aga ta ise kukkus pimedas.

Õnneks oli ta varsti märganud lähedal asuvaid maju, palus ennast aidata ja siis toodi ta autoga koju. Isa oli näost valge, ei suutnud paanika ja šoki tõttu rääkidagi…

Olete Eestis juba tükk aega elanud, aga mis teil siin veel avastamata on?

Väga palju on avastamata kultuuri, ma tea kõiki kirjanikke, heliloojaid, aga see pakub mulle huvi. Eks see kõik tule tasapisi, mitte korraga.

Eile oli vanema lapse koolis kevadkontsert, ja mul tulid pisarad silma. Täitsa tore oli. See annab jõudu, et jätkata. (Heleia pühib taas pisaraid.) Vaatasin ja imestasin, et keegi peale minu ei nutnud. Meeski küsis, et mis sa nutad – aga see oli lihtsalt nii ilus! See oli koorilaul ja lastele nii hästi selgeks õpetatud, väga ilus…

Millised on teie tööalased soovid?

(Paus.) Selle aasta alguses käisin Hollandis näo esteetilist kirurgiat õppimas, see on väga huvitav. Aga võrreldes minu praeguse tööga on see tunduvalt kergem.

Kergem?!

See on kergem, jah. Operatsiooniriskid pole nii suured, see on selline mõnus, täiesti stressivaba töö. Nagu kunstnikutöö – teha nägusid nooremaks, nina ilusamaks, kortsusid kõrvaldada. Sellega võiks paralleelselt igapäevatööga tegelda.

CV

Heleia Nestal Zibo

Sündinud 26. juulil 1978. aastal São José dos Campose linnas Brasiilias.

Lõpetas aastal 2000 São Paulo osariigi UNESPi ülikooli arstiteaduskonna hambaarstina.

Lõpetas 2002. aastal Santa Casa de Misericórdia haigla näo- ja lõualuu kirurgia kursuse, 2004. aastal astus Sao Paulo linna Santa Casa de Misericórdia arstiteaduskonna arstiõppesse ning 2011. aastal lõpetas Tartu ülikooli näo- ja lõualuu kirurgina.

Täiendanud end kraniofatsiaalses kirurgias Helsingi ja Oulu ülikooli haiglates, praegu Tartu ülikooli näo- ja lõualuu kirurgia eriala doktorant ning lõpetamas Brasiilias alustatud arstiõpet.

Abielus Rene Ziboga, peres kaks poega