Hundipoiss Mowgli seiklused

«Džungliraamat». Foto: Kaader filmist

Kui Disney-sugune hiigelkorporatsioon teatab mõne oma filmi järjekordsest uusversioonist, siis kipub esimene reaktsioon olema ikka veidi pelglikult kõhklev, et missugust klišeedest läbi väntsutatud toodet siis seekord globaalturule pakendatakse? Nõnda polnud ootused liiga suured ka hundipoiss Mowgli filmi suhtes, pealegi kui ette oli teada, et tegu on loo mõttes mitte just eriti originaalse, sisuliselt juba 1967. aastal valminud ja klassikaks saanud animafilmi – see oli viimane, millega töötas vana Walt Disney isiklikult – värskendusega.

Kõik see ununeb aga kohe, kui avakaadrisse plahvatab füüsiliselt kogetav higine troopiline džunglimets, kus jookseb-hüppab ummisjalu, osavalt kõiksugu takistusi vältiv ja ületav, millegi tundmatu eest põgenev väike poisiklutt. Säärane tempokus meenutab pigem Mel Gibsoni verist vihmametsapõnevikku «Apocalypto» kui nunnut lastefilmi.

Meisterlikult 3D- ning IMAXi kinodesse loodud maailm sunnib pigem kindluse mõttes kinotoolist haarates tuge otsima, et mitte liiga peadpööritavalt ise tihkesse džunglisse eksida. Režissöör Jon Favreau juhtimisel ei kihutata lõpuni küll sellise sirgjoonelisusega nagu Gibsoni filmis, vaid meile antakse oskusliku montaažiga päris palju helgeid ja lapselikke pause, mõnusat huumorit ning laulu- ja mõttekohti, muidugi ikka selleks, et end uueks seikluseks taas veidikene koguda.