T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Väljavõte raportist: milline on kõige usutavam must stsenaarium Venemaa rünnaku korral?

Väljavõte raportist: milline on kõige usutavam must stsenaarium Venemaa rünnaku korral?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 54
Venemaa sõjaline õppus Vostok 2014.
Venemaa sõjaline õppus Vostok 2014. Foto: SCANPIX

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse (RKK) teadurid Kalev Stoicescu ja Henrik Praks toovad riigikaitsekomisjoni tellimusel koostatud raportis välja, millised oleksid kõige usutavamad stsenaariumid juhul, kui Venemaa plaaniks Balti riike rünnata.

Paljud asjatundjad arvavad, et kui Venemaa ja Balti riikide vahel peaks puhkema konflikt, hõlmaks see tõenäoliselt siinset vene vähemust, mis lubaks Venemaal õõnestada NATOt ja ELi eitatavuse ja umbmäärasuse katte varjus. Venemaa loodaks sel moel saavutada vähemalt teatavaid poliitilisi sihte, samal ajal kui nende tegevus jääks allapoole seda läve, mis käivitaks NATO 5. artikli.

Venemaale jääks siis otsustamisvõimalus olukorda sõjaliselt edasi eskaleerida, pidada läbirääkimisi jõupositsioonilt või taanduda sõltuvalt NATO ja ELi reaktsioonist ning rünnatava riigi vastupanust. Halvimal juhul areneks niisugune konflikt otse keskmise intensiivsusega sõjast täiemahuliseks ehk üleüldiseks sõjaks.

«Hübriidsõja» võimalikkusest Baltikumis

Narva ei ole Krimm ega Donbass. Allians ja veel vähem Balti riigid ei tee järeleandmisi territoriaalse terviklikkuse küsimuses ega lepi fait accompli’ga.

Esimesena reageeriks «hübriidkriisile» kahtlemata vastava riigi korrakaitseorganid ja/või sõjavägi, samuti abistaksid neid kohal viibivad liitlasjõud, näiteks turvates olulisemaid sõjalisi rajatisi ja taristut, sealhulgas APODe ja SPODe.61 Venemaad võib olukorda eskaleerida väga kiiresti, mõne päeva või nädalaga, enne kui ta on valmis tegutsema avalikult, sealhulgas sõjalist jõudu kasutades.

Kuid Donbassi-laadsel stsenaariumil oleksid Balti riikides Venemaa seisukohalt mitmed olulised piirangud ja puudused. Esiteks ei ole Kreml seni saavutanud selle taktikaga soovitud tulemusi isegi Ukrainas, kaasa arvatud okupeeritud Donbassis.

Teiseks on allians ja idatiiva liitlasriigid väga hoolikalt uurinud Venemaa «hübriidsõda» ja Ukraina vastusamme ning on valmis reageerima kiiresti ja adekvaatselt. Lisaks jääks Venemaa sellise stsenaariumi korral ilma oma peamisest eelisest, milleks on kiire initsiatiivi haaramine ja ülekaalu saavutamine üllatust ja ajategurit ära kasutades.

Esimesed päevad on otsustava tähendusega ja kui Venemaa kõhkleb sõjaliselt sekkumast, jääb liitlasriikidele aega vastata ja olukord oma kontrolli alla võtta. Mis aga kõige olulisem: ilma Venemaa ühemõttelise sõjalise toetuseta oleks «separatistidel» peaaegu võimatu võtta enda kontrolli alla Venemaa piir Balti riikidega, mis on nende edu huvides otsustava tähtsusega.

Kuid Venemaa sõjaline toetus «separatistidele» tooks vältimatult kaasa konflikti NATOga. Venemaa võimalus saavutada märkimisväärset ja kestvat poliitilist kasu vastasseisus NATO/ELi ja Balti riikidega või koguni mujal oleks äärmiselt napp.

Baltikumi okupeerimine kui üks stsenaarium

Eelnevaga seonduv stsenaarium, mida samuti on laialdaselt kaalutud, hõlmab üllatuslikku «piiratud sissetungi» pärast ootamatut «vahejuhtumit» (st provokatsiooni). Venemaa relvajõud (eriti õhudessantväed, maaväe lennuvägi jm) on sellist stsenaariumit (nt «tundmatu lennuvälja» hõivamist) korduvalt harjutanud otse Läti ja Eesti idapiiri taga.

Selline ootamatu sissetung oleks kindlasti üllatus rünnatavale riigile ja NATO-le ning Venemaa saaks seda kasutada demonstreerimaks alliansi haavatavust ja suutmatust kaitsta kogu enda territooriumit, samuti provotseerimaks lääneriikide leeris poliitilist lõhenemist.

Siiski peetaks niisugust avalikku agressiooni automaatselt relvastatud rünnakuks NATO vastu (5. artikkel) ning see tooks kaasa poliitilise, majandusliku ja sõjalise reaktsiooni. Narva ei ole Krimm ega Donbass. Allians ja veel vähem Balti riigid ei tee järeleandmisi territoriaalse terviklikkuse küsimuses ega lepi fait accompli’ga. Samuti pole Narva või Daugavpilsi poliitiline ja sõjaline tähtsus Venemaale võrreldav Krimmi ega isegi mitte Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Sellise stsenaariumi puhul oleks Venemaal kaotada palju rohkem kui võita.

President Putin kindlasti eelistaks mitte kõigest õrritada alliansi ja riskida tõsiste kaotustega, vaid anda selle asemel surmahoobi NATO-le, st teha teoks sellise stsenaariumi, mis hõlmab Balti riikide eraldamist alliansi ülejäänud territooriumist ja nende võimalikku okupeerimist.

Seda stsenaariumit on Venemaa relvajõud korduvalt harjutanud regulaarsetel ulatuslikel õppustel (Zapad, milles osalevad Lääne sõjaväeringkonna ja muud jõud, ning Liidu Kilp koos Valgevenega), samuti võimsatel lahinguvalmiduse kontrollimise äkkõppustel (nt 2014. aasta detsembris ja 2015. aasta märtsis). Venemaa on rünnanud Georgiat ja Ukrainat üsna täpselt niisuguse stsenaariumi kohaselt ja kasutanud sealjuures samu jõude, mis osalesid eelnenud suurõppustel.

See oleks palju võimsam poliitiline hoop NATO-le ja ELile ning annaks edu korral Venemaale vaieldamatuid sõjalis-strateegilisi eeliseid Läänemere piirkonnas, «lahendades» võib-olla ka Kaliningradi eksklaavi probleemi. Kremlil ei oleks raskusi ettekäänete leidmisega, eriti kui USA/NATO ja Venemaa suhted muutuvad ka mujal kriitiliseks (näiteks seoses Süüria ja/või Türgiga).

Venemaa on demonstreerinud võimet kehtestada tõhus A2/AD tsoon Balti riike ümbritsevas mere- ja õhuruumis. Venemaa sissetungile Valgevene territooriumi kaudu Kaliningradi oblasti suunas läbi 100 kilomeetri laiuse Suwałki koridori (Poola ja Leedu territoorium) ühes operatsioonidega Eesti ja Läti vastu Leningradi ja Pihkva oblastist võib järgneda õhu- ja mereblokaad, kui NATO ei reageeri õigeaegselt ja jõuliselt ning alliansil puudub vajalik ettenihutatud kohalolek.

Venemaa tegutseks nii, nagu sõjalistel õppustel harjutatud

Samuti tasub märkida, et Venemaa on matkinud taktikalisi tuumalööke selge püüdega hirmutada NATO liikmesriike (ja Rootsit). Kõige tõenäolisemalt on seda tehtud sellise stsenaariumi kujutamiseks, mille puhul üllatusrünnak toob kaasa «lokaalse» konflikti kiire sumbumise fait accompli’sse. Venemaa on nõnda käitunud vastutustundetult ja provotseerivalt, kasutades tuumaheidutust NATO liikmesriikide ja isegi NATO-väliste riikide hirmutamiseks.

Ehkki milline tahes eelkirjeldatud stsenaariumidest võib teoks saada, peavad NATO sõjalised planeerijad arvestama, et Venemaa, isegi kui ta ei soovi ulatuslikku sõda NATOga, ei jäta kasutamata head võimalust pöörata enda kasuks NATO poliitilisi erimeelsusi ja piirkondlikku nõrkust Läänemere piirkonnas.

Aeglaselt kulgev «hübriidsituatsioon» või kiire «sissetung», mis areneks NATO-Venemaa «külmutatud konfliktiks», mida ei eelistaks kumbki pool, on väga vähe usutav. Palju usutavamalt tegutseb Venemaa nii, nagu on õppustel harjutatud, toetudes piirkonnas paiknevale A2/AD võimele - see tähendab, ohustaks Balti riike tervikuna ja tõsiselt, mitte ainult mikrotasandil.

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse koostatud raporti «Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas» tellis riigikogu riigikaitsekomisjon. Raport on osa mai lõpuks valmivast laiemast raportist NATO heidutusvõime kohta.

Raporti täisteksti saab lugeda riigikaitsekomisjoni kodulehel.

Märksõnad
Tagasi üles