Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2016/04/20/5283549t1hd3b8.jpg)
Harjumaal Kuusalu vallas asuva Valkla kinnise erihooldekodu piirdeaeda on ehitatud üha kõrgemaks ja tihedamaks ning seda peamiselt ühe vaimupuudega hoolealuse pärast, kes täidab oma päevi nuputamisega, kuidas töötajad üle mängida ja jälle plehku panna.
Sellel nupumehel on aastate jooksul õnnestunud Valklast põgeneda rohkem kui kümme korda ning enamasti on ta jõudnud ka Eesti teise otsa oma päriskoju. Sealt tuuakse ta jälle Valklasse tagasi. Viimati suutis ta lahti muukida suletud katuseakna ja sealtkaudu välja ronida.
Noormehe pagemistest poleks suurt lugu, aga ta ei tee vahet, mis oma ja mis võõras, ning jõuab teel koju varastada asju ja ehmatada kaaskodanikke. Ta leitakse alati üles ja tuuakse Valklasse tagasi. Kuni järgmise korrani.
Valklas ei kahelda, et see hoolealune ei saa elada vabaduses, kuid samas ei peaks ta elama ka sellises hooldekodus.
«Sotsiaaltööle keskenduv asutus ei saa ehitada end füüsiliselt ja vaimselt vanglaks vaid ühe inimese pärast, kellega riik ei oska midagi muud peale hakata, kui üritada teda kusagil kinni hoida,» arutles Valkla Kodu juht Indrek Lindsalu. «Seda enam, et tegu on alles väga noore mehega, kellel pikk elu ees.»
Kohus määrab – kinnisesse erihooldekodusse satuvad inimesed vaid kohtuotsusega – Valkla Koju liiga palju inimesi, kes oma diagnoosi järgi sinna ei peaks kuuluma: dementseid vanureid, alkohoolikuid ja täielikke autiste. Inimene saadetakse sinna aastaks ja seda aega võidakse hiljem aasta kaupa pikendada. Mõnedki, dementsed vanainimesed eriti suure tõenäosusega, võivad sinna jääda kuni surmani.
«Dementseid vanainimesi ei peaks siia üldse saadetama,» oli Lindsalu veendunud. «Meil on siin aastaid olnud proua, kes arvab, et on viieaastane, ja loomulikult ta eksib ära, kui kuhugi ise minema hakkab, aga ta ei pea olema kinnises asutuses.»
Ta lisas, et kinnisele erihooldusele määramise mõte on aidata endale ja teisele inimestele ohtlikku, psüühiliselt haiget inimest, et ta saaks edaspidi turvaliselt hakkama kas ise või tavalises hooldeasutuses.
Rutiin hoiab raamides
Kuidas dementsed vanainimesed kinnisesse hooldusasutusse satuvad? Valkla kogemus näitab, et oma rolli mängib riikliku hoolekande puhul ka summa, mis inimesel endal või tema eestkostjal tasuda tuleb.
ASi Hoolekandeteenused teenuste direktor Liina Lanno võrdles summasid: riik maksab Valklas koha eest üle 900 euro kuus ning inimese omaosalus on toidu ja majutuse eest lisaks 230 eurot. Võrdluseks, tavalises eakate kodus on omaosalus 700 eurot või rohkemgi. Nii lähedased kui ka kohalikud omavalitsused, kui nad õnnetu vanainimese eest vastutavad, vaatavad oma rahakotti.
«Tavaline leebe vanainimene ei ole kuidagi ära teeninud, et ta peab oma elu lõpu sisuliselt trellide taga veetma,» leidis Lindsalu. «Nende heaks ei saa me siin paraku muud teha kui pakkuda võimalikult inimväärseid elutingimusi.»
Sama lugu on raske autismi diagnoosiga hoolealustega, kes mõnikord samuti kohtu otsusel kinnisesse erihooldekodusse saadetakse. Autistid vajavad väga selgeid raame, ühesugust käitumist, neid võib endast välja viia väikegi muutus igapäevarutiinis. Valklas püütakse seda rutiini hoida, kuid autisti võib tõsiselt häirida iga pisiasi.
Miks autistid Valklasse satuvad? «Sageli ei ole lähedastel lihtsalt võimalik nende eest ööl kui päeval hoolt kanda, ja siis nad satuvad siia,» rääkis Lindsalu. «Aga nii palju, kui nad tegelemist vajaksid, ei suuda meie siin tagada. Meil on tosina autisti kohta päeval tööl kaks inimest ja öösel üks, aga autist vajab võimalikult personaalset, üks ühele lähenemist.»
Ka Lanno on kindel, et kohus ei peaks raske diagnoosiga autiste kinnisesse asutusse saatma. «Nende jaoks sobib n-ö kinnisepoolne elukoht, päris avatud keskkonnas ei saaks nad hakkama,» rääkis ta.
Leppimine oma saatusega
Lanno ja Lindsalu hinnangul ei peaks kinnine erihooldekodu olema koht ka alkohoolikutele. Aga ka alkoholisõltuvusega inimesed, kes vägijooke tarvitades agressiivseks muutuvad, saadab kohus lõpuks aastaks kinnisesse erihooldekodusse.
«Meie siin ju tegelikult sõltuvust ei ravi, vaid hoiame neid lihtsalt viinast ja muudest ainetest eemal,» ütles Valkla Kodu juht. «Pikemas vaates ei saa me neid kuigi palju aidata.»
«Aasta ei saa ta meie juures olles alkoholi, aitame tal kainena elada ning ta ongi aasta pärast tubli ja saab koju, kuid enamasti hakkab jälle alkoholi kuritarvitama ning võib taas ka meile sattuda,» kirjeldas Lanno, kelle sõnul on sageli ainult aja küsimus, millal tagasilangus tekib.
«Et aidata pikemaajaliselt, selleks on pikaajalised programmid, nagu näiteks pakub Lootuse küla,» rääkis ta. «Meil pole selline lähenemine võimalik. Alkohoolik on oma probleemide tõttu ühiskonnast välja tõugatud, aga inimesel on loomulik soov olla ühiskonnale kasulik, millega ta aga hakkama ei saa.»
ASi Hoolekandeteenused teenuste direktor leidis, et sellisele inimesele pole vaja kohtumäärust, vaid töökodu, kus ta on vabatahtlikult ning kus teda aitavad professionaalid.
Lanno sõnul peaksid kinnises erihooldekodus olema vaid psüühiliselt haiged inimesed – näiteks skisofreenikud, kes on endale ja teistele ohtlikud ning vajavad abi.
«Nad on endassetõmbunud, ei võta ravimeid, haiguse sümptomid süvenevad, nende haigusteadlikkus on madal ja nad võivad muutuda agressiivseks,» kirjeldas ta tüüpilisi põhjuseid, miks psüühiliselt haige inimene Valklasse satub.
«Nende puhul selline eraldatus aitab ja saame ka neid aidata – kujundada lihtsaid igapäevaseid harjumusi: ärkad, sööd, võtad ravimi, lähed tööle, on lõunaaeg jne.»
Valkla Kodu psühholoogi Teele Ööbiku sõnul on nende töö eesmärk aidata psüühiliselt haigetel leppida oma eluga ja oma haigusega. «Siin on tähtsam olla hea inimene kui haritud psühholoog,» leidis ta.
Hingearst selgitas, et psüühikahaigusi on võimalik hoida kontrolli all, kui patsient võtab rohtu, aga omapead olles ei pruugi ta seda teha. Ja seepärast tekivadki agressiivsushood ning haiged vajavad kinnist asutust.
Erihooldekodu ei ole koht ka raskeid kuritegusid toime pannud psüühiliselt haigete jaoks. Lanno sõnul ei ole vähemalt seni selliseid hoolealuseid Valklasse sattunud.
Kas möödunud nädalal Viljandis raske kuriteo toime pannud psühhiaatrilise diagnoosiga mees võib ühel päeval Valklasse sattuda? Seda direktor ei arvanud ja tõi näiteks Norra massimõrvari Anders Breiviki, kes viibib psühhiaatrilisel sundravil.
Lanno sõnul on ASil Hoolekandeteenused karm kogemus ühest oma kodust, Võisikult, kus mitu aastat tagasi samuti kinnises osakonnas üks hoolealune teise julmalt tappis. See mõrvar tunnistati süüdimatuks ja viibib psühhiaatriahaiglas sundravil.
«Võisikul enam kinnist erihoolekannet pole. «Meie ei ravi, meie asutus pakub sotsiaalset teenust,» tuletas ta meelde.
Liiga palju ja liiga koos
Veel mitu aastat tagasi elasid erineva diagnoosiga hoolealused Valklas läbisegi ja pikkade koridoride peal nagu tüüpilistes nõukogudeaegsetes erihooldekodudes. Viimased paar aastat on hoolealused jagatud nn pere tüüpi gruppidesse. Nad on jagatud hooldekodu peredeks, lähtudes diagnoosist ja ka sellest, et nende käitumine omavahel sobiks.
Lanno sõnul ei ole seda süsteemi kerge hoida, sest kui kohus saadab Valklasse uue inimese ja tema eripärale vastavas osakonnas kohta pole, tuleb ta ikka panna sinna, kus koht leidub. Kui veel aasta tagasi oli Eestis neli-viis kinnist erihooldekodu, siis nüüd on täiskasvanute jaoks vaid Valkla.
Gruppidesse jagamine vastavalt diagnoosile on Valkla Kodu hoolealused rahulikumaks muutnud. «Raskeid olukordi tekib vähem, spetsiaalsesse eraldusruumi eraldamist tuli eelmisel aastal ette seitse korda, aga varem pidi kellegi, kes muutus ohtlikult rahutuks, eraldama mitu korda kuus,» nimetas Lanno.
Millega hoolealused tegelevad? Dementsed vanainimesed ja autistid on põhiliselt oma ruumides. Ülejäänutest paljud, kes vähegi tahavad, käivad sealsamas tööl – pakivad ühele kohalikule firmale ekspordiks minevaid katusedetaile. «On midagi teha, aeg läheb kiiremini,» tõdevad mehed töötoas.
Osa aitab köögis, osa koristab maja, osa aitab pesu tassida, kui seda pesumajja saadetakse ja kui see sealt tagasi tuleb – ehk hoolealused teevad tavalisi suures majapidamises vajalikke töid. Seda loomulikult töötajate kindla järelevalve ning juhendamise all. See kõik on ühtlasi osa teraapiast.
Lindsalu sõnul püütakse hoolealuseid suunata tervislikumate eluviiside poole. Kes suitsetab, saab siiski viis korda päevas minna töötaja valve all kinnisesse hoovi suitsu tegema. Suitsupakid on töötajate käes ja sealt saab sigarette vaid ühekaupa. Suvel, aga ka soojemail kevadpäevil ollakse rohkem õues ja tehakse kindlate järelevalvereeglite alusel väljasõite loodusesse.
Möödunud aastal pandi kinnises hoovis püsti kaks kasvuhoonet ja hoolealused kasvatasid seal tomateid. «Panime maha 24 taime, viit sorti,» ütles vanemtegevusjuhendaja Andres Heinsaar. «Inimestele, kes pole kunagi midagi niisugust teinud, tuleb kõike õpetada – ka seda, et taimi kastetakse külma, mitte kuuma veega,» meenutas ta üht korda, mil kogu tomatikasvatus oleks võidud ühe tulise kastekannutäiega untsu keerata. Mullu kaevati ka väikesed avapeenrad, kus kasvatati kartuleid, porgandeid jms.
Kohalikud pole rahul
ASi Hoolekandeteenused eesmärk on kinnisesse erihooldekodusse tulevikus jätta vaid psüühiliselt haiged, keda niisugustes oludes on võimalik aidata. Need, kes pärast aastast või ka pikemat erihooldel olemist võiksid hakkama saada vabamates tingimustes.
«Siia võiks praeguse 105 hoolealuse asemel jääda 60 või kõige enam 80 kliendikohta,» ütles Lindsalu. Kuid see tähendab, et Valkla Kodu oma praegusel kujul muutub ühelt poolt liiga ruumikaks ja seetõttu ka kulukaks, teiselt poolt ei ole elutingimused mitmekorruselistes majades, mitte eriti kodustes ruumides, kõige kohasemad.
ASil Hoolekandeteenused on Valklas suured kinnistud, kuhu saaks ehitada väiksemad majad, aga Lanno sõnul ilmselt sellest plaanist asja ei saa, sest kohalikud inimesed on sellele väga vastu. Valkla arendamise vastu räägib teenuste direktori kinnitusel ka see, et maale, suurtest teedest eemale väikesesse külla on keeruline töötajaid leida – enamik 82 töötajast käib kohal Tallinnast ja mujalt väljastpoolt Kuusalu valda.
Viimane erihooldekogu riigis
ASi Hoolekandeteenused Valkla Kodu on ainuke kinnine erihooldekodu, kus kohtumääruse alusel hoitakse endale ja teistele ohtlikus seisundis täiskasvanuid, kellel on erinevad psühhiaatrilised diagnoosid.
Erihooldekodus ei ravita inimesi, vaid eesmärk on aidata endale ja teistele ohtlikus vaimses seisundis inimesi igapäevarutiiniga, pideva järelevalve ja juhendamise all rahuneda, et nad võiks jätkata elu tavalises hooldekodus või ka päriskodus.
Valkla erihooldekodu ei ole psühhiaatriahaigla. Viimasest võidakse aktiivsel ravil olnu saata edasi erihooldekodusse, et tema seisund jälle ei halveneks. Liikumine võib olla ka vastassuunaline: erihooldekodust võidakse hoolealuseid, kelle seisund on halvenenud ning kes ei allu töötajatele või muutuvad ohtlikuks, saata mõneks ajaks haiglasse ravile.
Viimaste aastate jooksul on AS Hoolekandeteenused sulgenud kinnised osakonnad Kernus (2009), Koluveres (2013), Võisikul (2014) ja Erastveres (2015). Kohtumääruse alusel kinnisele erihooldusele määratute arv on 2013. aasta 176-lt vähenenud 105-le. Kuni 2013. aastani oli kinnine erihooldus ka Lõuna-Eesti erihoolduskeskuses Võrus.
Alaealistele, keda kohus peab vajalikuks kinnisele erihooldusele määrata, leidub aga kuus kohta ASi Hoolekandeteenused Imastu Kodus ja kuus kohta Maarjamaa hariduskolleegiumis.
PM