Juba kaheksa aastat Ida-Virumaal perekondi lagunemast päästnud SOS peretugevdusprogramm laienes tänavu ka Harjumaale. Seal on aga perede mured hoopis teistsugused.
Peretugevdusnõustajad aitavad lastel üle elada vanemate rasked ajad
24. aprill 2016, 10:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«SOS Lasteküla teeb harva asju niisama, proovi pärast. Meil on uuring, mis näitas, et sellisele komplekssele lähenemisele on vajadust. Tegime ka 2013. aastal Narva peretugevdusprogrammi mõju-uuringu, kust joonistusid välja samad tulemused,» rääkis SOS Lasteküla töötaja, peretugevdusgrammi juht Elmet Puhm.
Ta selgitas, et peretugevdusprogramm on justkui käepikendus või abi omavalitsustele piirkondades, kus nad nägid, et ennetustöö aitaks laste lahutamist perekondadest ära hoida. Ida-Virumaal on programm tegutsenud alates 2008. aastast ja töötajad on saavutanud suure usalduse, nii et pooled hädasse sattunud pered pöörduvad juba otse nende poole, mitte enam ei suuna sinna sotsiaalosakond või lastekaitsetöötaja. «Kui aga meie peretöötaja näeb, et tegu on lastekaitsejuhtumiga, teavitavad nad igal juhul lastekaitset. Me ei aktsepteeri vägivalda ega väärkohtlemist,» rõhutas Puhm.
Ühelt poolt pole seal midagi uudset, tugiteenust hädasolijatele on varemgi pakutud. «Meie teeme seda aga kompleksselt: perele tehakse plaan ja teda toetatakse läbi positiivsete omaduste jõustamise – meie ei materda,» rääkis Puhm. «Näiteks Ida-Virumaa puhul on öeldud, et peredel on väike hirm lastekaitsetöötajate ees, sest seal on inspektorid. Nad kardavad neid, et nad karistavad. Meie seda ei tee, aitame leida perede kitsaskohad ja neid õigete teenuste juurde suunata,» rääkis Puhm.
Millega inimesed hätta jäävad? «Paljud Ida-Virumaal ei teagi, kuhu pöörduda, et abi saada. Näiteks on nad töötuks jäänud. Me finantseerime psühholoogiteenust, kui lapsel on koolis probleemid, samuti aitame kaasa lapsele sobiva õppekava määramisele. Kuna piirkonnas on eriarstiabi raskesti kättesaadav, siis aitame nõu ja jõuga, et lapsed saaksid vajadusel kasvõi Tallinna eriarstile. Pisut abistame ka kooliväliselt, meil on õpiabi saamise võimalus,» loetles Puhm. Tema sõnul julgevad mitmedki vanemad tunnistada, et kui neil on omal ajal haridustee jäänud nõrgaks, siis võimekus lapsi kodutööde tegemisel aidata väike.
«Igas peres võib tulla ette raskusi, Ida-Virumaal on see aga sagedasem, sest tööpuudus piirkonnas on oluliselt kõrgem. Püüame hoida pereelu stabiilsena, et lapsed ei tunneks end halvasti, kui vanematel on rasked ajad,» selgitas Puhm abiprogrammi mõtet.
«Meil on ka sõltuvushäiretega peresid. Samuti neid, kes aktiivselt igapäevaselt pole nõustamisel, aga keda hoiame neid vaatluse all ja kel on võimalik kohe helistada, kui olukord kriitiliseks läheb,» kirjeldas Puhm.
Ühel täiskohaga töötajal on nõustamisel korraga keskmiselt 15 peret. On peresid, kellega töötatakse väga intensiivselt ja teisi, kellega peetakse vestlus või saadakse kokku vaid umbes korra nädalas.
Ida-Virumaal on aastate jooksul nõustamisel olnud umbes 600 last, neist praegu on programmis umbes 200. Lääne-Harjumaal on abistatavate perede arv veel väike, sest seal on see vaid kolm kuud töötanud.
Harjumaal teised mured
«Pärast lastekaitseseaduse rakendumist tunti, et tööd tuli väga palju juurde. Lastekaitsetöötaja ei jõua enam kõigi küsimustega tegelda,» põhjendas Puhm selle programmi vajalikkust Harjumaal.
Lääne-Harjumaal on perede probleemid aga teised.
«Nende väheste juhtumite põhjal, mis meil olnud Harjumaal, tundub, et selles piirkonnas ei ole sõltuvushäired nii suur probleem kui Ida-Virumaal,» ütles Puhm. «Siin jäädakse hätta omavaheliste suhete ja lastega, samuti kooliga. Abi vajavad need pered, kus lapsed ei täida koolikohustust. Kui laps ei taha kooli minna, otsime põhjust, miks, suhtleme kooliga. Kui lapse kooliasjad korda saame, parandab see kohe suhteid vanematega,» kinnitas Puhm.
Suhteid on sassi ajanud veel suured võlad. «Me ei saa nende võlgu maksta, kuid suudame suunata võlanõustamisteenuse juurde. Samal ajal saame ise vaadata, et peres ei läheks olukord katastroofiliseks ja kui vaja, rääkida omavalitsusega lisatoetustest,» ütles Puhm.
Lääne-Harjumaal on praegu nõustamisel 9 pere kokku 17 lapsega, sealhulgas üks pere, kus on kaheksa last.
Näiteks perenõustaja Aire Toms tegeleb praegu seitsme Keila perekonnaga. «Probleeme on erinevaid. Kuna töötan lastega peredega, siis võib öelda, et suureks probleemiks on vähesed vanemlikud oskused – kuidas vanemana ennast kehtestada, kuidas tagada laste koolikohustuse täitmine, kuidas last õpetada õppima, kuidas leida ühist aega lastega koosolemiseks, nende murede ja rõõmude ärakuulamiseks,» loetles ta. «Mõnede perede puhul on probleemiks ka vähene majandamisoskus.»
Ka tema osutas tähelepanu, et erinevalt Ida-Virumaast Harjumaal tööpuuduse probleem peresid ei kimbuta. «Tööd siin jätkub. Pigem võib probleem olla selles, et töö võib kujuneda eesmärgiks omaette. Kuna elu Harjumaal on kallis ja pered on vaja ära elatada, laenud ja võlad tasuda, siis energiat kodu ja laste jaoks kipub väheseks jääma,» tõi ta esile.
Peaaegu kõik pered vajavad tema sõnul aga psühholoogilist nõustamist ning sageli ongi üks esimesi samme pere psühholoogi juurde suunamine. «Mõned pered vajavad ka tuge asjaajamiste puhul erinevates ametiasutustes,» lisas Toms.
Kas vahel jäävad nõustaja käed ka liiga lühikeseks? «Otsuseid teevad ikkagi pered ise ja paraku pole need otsused alati õiged või asjakohased. Abi ei saa osutada neile, kes abi vastu ei võta või enda probleeme ei tunnista,» märkis Toms. «Perede tugitöötaja roll pole mitte pere täiskasvanud liikmete eest töö ära teha, vaid nõustada ja toetada neid, et nad ise seda teeksid.»