/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Järgmisena paigutatakse Eestisse Kreekast ümber kaks Süüria ja üks Iraagi perekond ning üksik meesterahvas Jeemenist – kokku 12 inimest. Ümberpaigutamisest on saamas järjepidev protsess ning sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse loodab, et kohalikud omavalitsused tulevad sellega aktiivsemalt kaasa.
Kuidas läheb neil seitsmel põgenikul, kes märtsi lõpus esimestena Eestisse ümber paigutati (viieliikmeline Iraagi pere, üks Süüria ja üks Jeemeni päritolu mees – toim)?
Neil kõigil on olemas dokument, nad on arvel töötukassas. Nad on käinud ära kohalikus omavalitsuses ja teinud toimetulekutoetuse taotlused. Jeemenist pärit isik on juba tööpraktikale siirdunud, käib eesti keele kursustel (ajakirjaniku kogemusega jeemenlane peab läbirääkimisi ERRiga).
Teisele üksikule meesterahvale otsitakse eelkõige võimalust toitlustussektoris leida rakendust.
Milline on seis lastega, kes polnud ammu kooli pääsenud?
Pere puhul on see hea, et lapsed käivad juba koolis. Me ise ei seadnud nii kõrgeid ootusi. Üks laps on lasteaias ja kaks on koolis. Nad ei õpi küll tavaprogrammi järgi, aga õpivad eesti keelt ja käivad kunstiõpetuse ja kehalise kasvatuse tundides koos teistega.
Esiteks on vaja, et nad esimesest päevast peale saaksid omaealiste seltskonda ja hakata integreeruma. Lapsed on integratsioonimootor. Nad omandavad kiiresti keele, saavad eakaaslastega kontakti ja tekib oma võrgustik.
Raske on see, et nad ei ole mitu aastat koolis käinud, kuna see ei olnud nende kodukohas turvaline. Neil on kolmeaastane lünk. Kooliminevaid lapsi rööviti ja kunagi ei teadnud, kas laps tuleb tagasi või ei tule. Täna on raske nende tasemest aru saada, kuhu klassi nad peaksid minema, kuidas neid järele aidata. See seisab ees ja hõisata on vara.
Seitse on väike ja hoomatav number. Kokkuvõttes me peame üle 500 inimese kahe aasta jooksul vastu võtma. Kreeka on juba uued toimikud seal viibivatele Eesti ametnikele üle andnud…
Järgmised 12 inimest on lähiajal juba tulemas. Need on kolm peret – kaks Süüriast ja üks Iraagist – ning üksik mees Jeemenist. Nemad on Eestisse tulemisega nõus olnud. Nad on hinnatud integratsioonisuutlikeks. Minu teada üks pere loobus, neid potentsiaalseid tulijaid oli enne 15.
Kõige keerulisem on neile leida oma elupind, aga 550 ei ole selline hulk, millega me ei saaks hakkama. Tõsi, seni me väga palju kohalikele omavalitsustele (KOV) lootnud ei ole. Sotsiaaleluruumidega on neil kitsas käes. Neid ei suudeta ka oma elanikele tagada. Oleme läinud seda teed, et vaadata, kas riigil on mingeid kortereid ja üha enam siirdume üüriturule.
Kuidas tegutsetakse, kui saadakse teada, et lähipäevil on uued põgenikud tulemas?
Meie inimene intervjueerib samuti kohapeal neid, kes siia tulemas on. Selles mõttes me ei oota lennujaamas neid lilledega. Kui ametkonnad on hinnanud riskid ära ja ametkonnad pole «ei» öelnud, siis me juba teame, et need inimesed on tulemas. Me esmalt vaatame, kuhu nad elama paigutada. Üldiselt püüame teha nii, et meil oleks mõned korterid iga kuu ette juba varuks.
Te sisuliselt võtate korterid juba üürile ette?
Ei, me oleme ära broneerinud. Siiani oleme saanud oma jõududega hakkama, aga meil on ka kinnisvarapartner, kes otsib meile kortereid, kui me oma soovidest teada anname.
Kuidas te elupaigad ja omavalitsused valite?
Vaatame suuremaid keskusi, kus on olemas tugi ja perspektiiv ka tööle saada. Näiteks paigutatakse järgmised sõjapõgenikud Tartusse, Tallinnasse ja Haapsallu. Täna on neile omavalitsustele juba teavituskirjad saadetud.
Oleme öelnud ka välja, et täna Ida-Virumaale me inimesi ei plaani paigutada. Seal on muresid küll, kuigi võib-olla on sealne kogukond just vastuvõtlikum. Aga meil on seal üksjagu struktuurset kriisi, millega tuleb tegeleda.
Tallinn ja Tartu on täna põhilised, kellega koostöö ja infovahetus käib. Anname neile ka vahendeid – iga saabunud sõjapõgeniku kohta 3000 eurot. Nad ise vaatavad, mida on selle raha eest vaja.
See siis tuli ebameeldiva üllatusena, kui Lasnamäe linnaosavanem teatas meedias, et temale pole keegi öelnud, et pagulased sinna paigutatakse?
Eelduslikult peaksime enne ka omavalitsusega läbi jõudma rääkida. See kriitika on veidi õigustatud ka ja teadlik valik, sest esimeste puhul me väga palju ette ei teavitanud. Me ei soovinud vastuvõtudelegatsioone kuhugi, sest see oleks kõige halvem algus integratsiooniprotsessile.
Nüüd on esimesed näited meil olemas ja minu ootus on see, et tekib ka KOVide poolt aktiivsem suhtumine sõjapõgenike teemasse. Praegu ollakse üsnagi apaatsed ja võetakse positsioon, et «riik» on midagi peale sundinud. Aga «riik» ei ole ainult valitsus või ministeerium. See on mitmed ametkonnad, inimesed, need samad KOVid. Ühtki otsust pole teinud üks inimene.
Kui me eelmisel aastal tegime küsitlusi, siis üksikud KOVid ütlesid, et üks-kaks peret me võiksime võtta. See on vähemalt mingisugunegi tahteavaldus, et hea küll – tegeleme siis ka selle teemaga. Mõni markantsem juhtum oli selline, kus volikogu korraldas hääletuse ja teatas, et põgenikke meile palun mitte tuua.
Jabur, kui me jõuame ka näiteks sinna, et kui on vaja leida erivajadusega inimestele elupinda, kas siis toimub ka hääletus, et neid inimesi me enda omavalitsusse ei taha. See on ohtlik tendents. Mulle meeldiks ka võib-olla valida naabrit ja panna veto peale kellelegi, kes mulle väga ei meeldi, aga samamoodi võidakse ka minuga käituda. Kuhumaani me siis oma kapslis elada saame?
Loodate, et KOVid näitaksid üles suuremat koostöötahet?
Hiljuti rääkisime ühe väiksema valla juhiga, kes käis varem suurettevõtjatega rääkimas, et teeme väikese integratsiooniprojekti tööandjate toel piirkonnas. Nüüd ta ütles, et see võimalus on täna endiselt olemas, aga enne kohalikke valimisi ei maksaks nende valla poole vaadata. On kartus, et kui selle otsuse teed, siis sa saad märklauaks. Nägime seda, et need, kes üritasid ratsionaalselt kaasa tulla, said avalikus ruumis vatti.
Ehk nüüd rahuliku tegutsemisega tekib kindlus ja tullakse rohkem kaasa. Kui me vaatame rahvastiku vananemise protsessi, siis KOVi juhtidel tasub kõigil olla väga murelik. Noori terveid tööeas tarku inimesi hakkab järjest rohkem nappima. Inimesed vananevad, ümberpaigutamine ei leevenda olukorda, aga lahendusi tuleb otsida ja iga töökäsi on tulevikus järjest rohkem arvel.
Mis on optimaalne inimeste arv, mis võiks regulaarselt ja korraga Eestisse tulla?
Kui me vaatame, et meie kohustus on 550, siis see tempo peaks olema 30 inimest iga kuu.
Kas sellise tempoga tuleksime toime?
Ega see ole kerge töö, siin ei maksa illusioone väga luua. 30 inimest kuus ära majutada, see oleks viis-kuus suuremat ja mõned väiksemad pered. See oleks päris keeruline. Praegune näitab, et see 30 iga kuu siia ei jõua.
Aga see peab olema tehtav, kui see nii käivitub ja eks ta lõpuks ka umbes nii käivitub. Meil on täna olemas piisav arv tugiisikuid ja lepingud, meil on olemas keeleõppepakkujad. Selles mõttes on meil päris suur hulk inimesi, kes selle ülesande täitmisega on hõivatud.