Ekspert: liiklussüsteemi tuleb planeerida nullvisiooni põhimõttel

Kurna liiklussõlm.

FOTO: maanteeamet

TTÜ professori Dago Antovi sõnul tuleks ka Eestis võtta liiklussüsteemi planeerimisel aluseks nn nullvisiooni põhimõtted, nagu Rootsis ja mujalgi, kus liiklusohutuse üheks filosoofiliseks nurgakiviks on nullvisioon ehk «Towards Zero».

Dago Antov

FOTO: Mihkel Maripuu

See tähendab, et igasuguses liiklusega seonduvas tegevuses, alates planeerimisest kuni liiklejate endi käitumiseni on põhimõtteks see, et liikluses keegi ei hukkuks ega saaks raskelt vigastada.

Antovi sõnul üritatakse liiklusõnnetustest rääkides tavaliselt leida ühte lihtsat põhjust ja süüdlast. «Tegelikult peaksime eristama juriidilist süüd ja vastutust. Iga liiklusõnnetus on mingi eksimuse tulem – liiga suur kiirus, valed juhtimisvõtted, joobes sõitmine, võimete ülehindamine. Kuid taristu halvad ja ohtlikud lahendused, mis võivad olla juriidiliselt korrektsed?» küsib professor.

Selle asemel, et süüd liiklusõnnetuse tagajärgede eest panna ainuüksi liiklejaile, tuleks see jagada süsteemi kavandajate, haldajate ja selle kasutajate vahel, on Antov kindel. Liiklejad peavad järgima reegleid, kuid näiteks teetaristu kavandajad ja haldajad, sõidukite tootjad jne vastutavad süsteemi funktsioneerimise eest.  «Ideaalis peaks olema nii, et kui liikleja teeb vea või isegi eirab reegleid, peab süsteem olema kavandatud nii, et see ei lõpe inimelu või tervise jääva kaotusega.»

Kui liikleja teeb vea või isegi eirab reegleid, peab süsteem olema kavandatud nii, et see ei lõpe inimelu või tervise jääva kaotusega.

Nullvisioon ei tähenda otseselt seda, et meil näiteks 10 aasta pärast ei ole teedel enam liiklussurmasid. Liiklussurmade oluline vähenemine on aga kindlasti võimalik, näiteks ei tohiks Antovi sõnul utoopiline olla nende kahekordne vähenemine järgmisel kümnel aastal.

Rootsis transpordisüsteemi planeerimise ja toimimise aluseks olev nullvisioon eeldab, et inimesed on ekslikud ja teevad vigu ning lähtub sellest, et on olemas kriitiline piir, kus elude säästmine ja tervisekahjustuse vältimine on võimalikud. «Süsteemi kavandamisel ja toimimisel peab liikluskorraldaja arvestama vigade tekkimise võimalusega ja tagama võimalikult inimelu säilimise ja tervisekahjustuse vältimise. Kokkupõrked ja väiksemad vigastused on vältimatud, kuid sündmuste ahel, mis viib inimelu kaotuseni, on katkestatav,» rõhutab Antov. «Me ei suuda kunagi õnnetusi nulli viia, kuid me suudaks vältida surmi ja üliraskeid vigastusi.»

Nullvisiooni rakendamisest rääkides ütleb Antov, et tuleb jõuda ühisele arusaamale, et liiklusohutus ei ole ainult politsei ja maanteeameti  rida, vaid ka riigi ja ülejäänud ministeeriumite, omavalitsuste, äri- ja kolmanda sektori ning lõpuks liiklejate endi.

See ei võta liiklejalt vastutust ära, kuid seda tuleb suunata ka näiteks teede projekteerijatele. Liiklusohutus ei ole ainult liikleja ja liiklusjärelvalve asi, vaid kogu liikluskeskkonna ja liikluskeskkonna kujundajate asi. Vastutus algab tegelikult seega hoopis kaugemalt - planeerimisest, projektidest, liikluskorralduslikest lahendustest.

Just taristulahendused on need, mis suudavad liiklejate käitumist kõige enam mõjutada. Seega oleks vajalik näiteks kõik infrastruktuuri projektid liiklusohutuse audiitorite poolt läbi vaadata. Projekteerimise käigus on palju odavam ja lihtsam muuta liiklusohtlikke situatsioone tekitavaid keskkondi, kui hiljem, mil liikluslahendus juba valmis on.

Liiklusseminar «Nullvisioon» toimub sel neljapäeval algusega kell 10 Tallinna Tehnikakõrgkooli aulas. 

Tagasi üles