Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2011/01/06/495242t1h976f.jpg)
Harjumaa külades kutsutakse Ivari Kindsigot päästjaks. Sel teisipäeval tegi mees oma kauplusauto ehk rahvakeeli autolavkaga esimese eurotuuri.
Mõne kuu eest naisega pealinnast Vilivere kanti kolinud Ivari Kindsigo ärkas teisipäeval nagu tavaliselt – kell kuus. Vaja hulgilaost värske toidukraam oma kauplusauto peale võtta, tunnistada, et piimapakile on jälle paar protsenti juurde suratud, ja punkt kell kümme Tallinnast kolme kilomeetri kaugusel Männiku külas lett lahti lüüa.
Ent juba vana aasta viimastel päevadel uskus kaupmees, et täna «hakkab nalja saama». Esimesel eurodega arveldamise tuuril võib ju igasugu üllatusi ette tulla. Sestap ei pane mees tähelegi, et alanud on osaline päikesevarjutus, ning valget maad katab müstiline hämarus.
Esimene euro-ost on näts
Männikul on aprilli keskel tuuritamist alustanud Ivarit ootamas viis-kuus inimest – peamiselt vene prouad, kes rongi või bussiga linnas poodlemas käimist kulukaks peavad. «Me ju vanad inimesed, aga kui leib-sai otsa saab?
Tema on meie päästja!» osutab maitsekat meiki kasutanud Jelizaveta Filippova, endine sohver, slaaviliku temperamendiga Ivari poole. Kuigi naisel pole enne pensioni kättesaamist ühtki eurot või -senti ette näidata, kinnitab ta, et tema uut raha ei karda: «Tervelt 17 riiki on ju eurole üle läinud. A mõ što – rõžije? (vene k oleme meie siis teistsugused või?)»
«Juba hakkab jama peale!» naerab Ivari, kui üks mutike talle paarisajakroonise ostu eest jakobsoni ulatab. Nüüd tuleb tal ju ülejääk – 22 eurot ja 53 senti – tagastada müntides, mille järel pangas vana aasta viimasel päeval käis. Neid võisid ettevõtjad saada «firmapaketina» täpselt 111 euro väärtuses, päev aga ju veel pikk ees.
«Bo-ože moi!» hüüatab vana naine esmakordselt läikivaid euromünte seirates, «o bože moi!»
«Küll ära harjute!» rahustab kaupmees naisi. «Ilusad, eks ju!»
«Vaestel pole euro tulekuga midagi karta, rikastel küll,» lausub proua Filippova elutargalt.
Nüüd tuleb ka esimene euro-ost. 12-aastane Karel Mängel paneb letile Soome-reisilt alles jäänud üheeurose, mille eest küsib paki Orbiti nätsu. «Natuke oli harjumatu küll,» tunnistab poiss, kes kaubabussist ikka krõpsu, limonaadi või kommi ostmas käib.
Naised asutavad end lume krudisedes minekule, tõmmates kaupa täis kelku enda järel.
«Esimene laks on tehtud, hullumaja,» lausub juba 80ndatel autojuht-ekspediitorina alustanud ja seejärel müügitööga tegelnud Kindsigo luuki kinni tõmmates lõbusalt ning ajab bussile, mille soetamiseks ja autolavkaks muundamiseks suisa 300 000 krooni kulus, taas hääled sisse: juba oodatakse teda Lokutil.
Ilusad kuldsed rahad
«Kui mujal minnakse enne kauplusautoga alustamist vallast raha küsima, siis mina mõtlesin, et panen asja käima ja siis vaatan, kas tulen ots otsaga kokku. Aga nüüd on ikkagi vist vaja minna küsima,» ohkab Ivari tuisulumisel teel rooli keerates.
«Ma ju annan rahvalegi võlgu – mul on võlaraamat. Midagi pole teha, kui mõnel raha pole, aga kõik on ka siiani ära maksnud. Aga ma ei ole ju pank, mul on vaja kaupa osta! Samas on maal töötada mõnus, hing puhkab, kuigi raha tuleb vähem kui enne... Vanust ka piisavalt, lapsed suured...»
Lokutil ootab Ivarit vaid kaks inimest.
«Andsin viiesajase, tagasi sain peotäie – ei ole viga! Nii vana inimene nagu mina, ei tema saa arugi. Eesti raha oli ilus küll, kahju oli loobuda, aga see läheb mööda,» teab mitut rahareformi kogenud Leida Kilk omast käest.
«Minul on küll kahju,» sõnab leiba, hapukoort ja pirukate jaoks jahu, pärmi ja rosinaid ostnud Niina Linnus. «Oleme ju suurte rahanumbritega harjunud, kuidagi imelik on pisikestega arveldada. Tundub, et kulub vähe, aga jumal temaga!»
«Ai, kui ilusad!» kostab järgmises peatuses – Tõdval – daamide suust, kellel Ivari rõõmsasti oma nüüd juba tunduvalt väiksema väärtusega kui 111-eurost «mündikogu» uurida lubab.
«Vask on vask,» ütleb kaupmees sekka mehesõna.
«Läikivad ja kullatsed, aga meie kroon oli ikkagi ilusam ja parem,» tuleb ka elupõlisel tõdvalannal Ilga Laanel olukorraga leppida.
Lumelabidaga lähikonnas tööd rabanud Tauri Tubli leiab samuti aega kauplusauto juurde põigata, et janu kustutamiseks paar pudelit õlut osta. Nendesamade eurode eest, mis talle eile taarapunktist ulatati. Aga kui noormees eile poes silmas, et viinapudel maksab vaid imeliku arvu eurosid, ajas see tal harja punaseks: «Andke kroonid tagasi, kurat!»
Vähenõudlikud inimesed
Mitmed Tagadi küla ostlejad on saabunud Ivari kauplusautot ootama soome kelkudega. Muidu rikkaliku külastajate hulgaga silma paistvas paigas arvavad kohalikud, et ju siis paljudel pühadesööki siiani järel.
«Kolm sepikut, üks röstsai, üks sai, väike leib – 4.12 on praegu euros,» peab Ivari täpset arvet.
Huvitav on tõik, et maainimesed – ei Tagadil ega mujal – pole kusagil küsinud, mis miski maksab.
Samuti ei uuri erinevalt linnainimestest keegi, milliseid paksendajaid, allergiat soodustavaid säilitusaineid, vähki tekitavaid maitsetugevdajaid või muud mürgist toidu sisse topitud on. Ent euromündid lahutatakse rahakotis kroonidest hoolikalt.
«Näe, Irene jõudis ka lõpuks siia!» hüütakse ühele järjekordsele soome kelguga saabujale.
«Tere, minu daamid ja härrad! Head uut aastat kõigile!» kostab Irene kõvasti ja selgesti. Ning asutab end järjekorda.
Näitemäng kauplusauto juures
Tüüpiline kauplusautost ostja pole suu peale kukkunud. Ja ega kaupmees Ivaritki verest välja löö. Leti ette astub Tagadi küla elanik, väärikas eas naine, kes nähtavasti üritab viimaseid päevi käibel kroonide eest osta nii palju kui jaksu on.
Ostja (nõudlikult): «Anna kaks lastevorsti. Ja sinki!»
Müüja: «Sinki mul ei ole. Eile tellisin, aga täna hommikul ei saanud. Äkki viinerit? Sardelli? Pasteeti?»
Ostja: «Seda viinerit delikatessi on?»
Müüja: «Delikatess on otsas.»
Ostja (teatraalse rahulolematusega): «Jälle ei ole! Anna siis sardelli.»
Müüja: «Suitsu- või tavalist?»
Ostja: «Anna tavalist.»
Müüja (laulva häälega): «Tavalist sardelli...»
Ostja (tehtud pettumusega): «Mis sa jamad? Kui ma tahan rahast lahti saada, siis miks ma ei saa? Pean viina ostma või? Ja suitsu?»
Ivari: «Ikka!»
Ostja (kerge irooniaga): «A suitsu on sul rohkem või?»
Ivari (laulvalt): «Suitsu suudan pakkuda LDd ja Winstonit ja Leeki.»
Ostja: «No anna mulle LDd. Kümme-kakskümmend.»
Ivari (letile ladudes): «Viis, kaheksa, kümme...»
Ostja: «Anna rohkem! Ma tahan ju rahast lahti saada!»
Kõik sabas seisjad puksuvad naerda.
Ivari: «Ongi kakskümmend LDd täpselt.»
Keegi järjekorrast Ivarile: «Jäta meile ka natukene veel!»
Ostja: «(Väike paus.) Ei no pean viina’s ostma.»
Müüja: «Mitu panen? Ekstra või Laua?»
Ostja: «Pane neli Lauat. Ja üks...»
Müüja: «... brändi?»
Ostja: «Ikka, ikka, brändi pean ikka võtma! Ja anna mulle siis pihve.» (Lõõpides.) «Kas neid on?»
Müüja: «Ei ole. Frikadelle on, hakkliha on, kalapulki on...»
Ostja (käsi laiutades): «Jälle ei ole! Anna siis konserve. Anna neli sealiha konservi. Ja kolm tangu!»
Müüja (teenistusvalmilt): «Odratang.»
Ostja: «Mis sul makaronidest on?»
Müüja: «Makaronidest on sarveke. Ja see nihuke peenike – lapšaa.»
Ostja: «Anna mulle üks sarveke, aga kas sul neid teokarpe ei ole?»
Müüja: «Teokarpe ei ole.»
Ostja: «Anna siis lapšaad ka. Ja kaks pakki kaerahelbeid. Ja Voimixi... Kaks Voimixi! Või siis Keijut, peaasi, et leiva peale aitab määrida.»
Müüja: «81 ja 20!»
Ostja: «Anna kodujuustu!»
Müüja (otsekui piinlikkust tundes): «Mul ei ole kodujuustu!»
Ostja (sõbralikult aasides): «Miks sa siis täna siia üldse tulid? Mida ma küsin, seda tal ei ole! Mitte kunagi pole niisugust asja old.»
Müüja (tõsiselt): «Pihve sooduspakkumises polnud, kodujuust oli nii halva kuupäevaga, et üks päev aint kehtib. See on mulle ka täitsa krahh ju!»
Ostja (lõbusalt): «Loomulikult. Mida mutid küsivad, seda ei ole!»
Müüja: «81 ja 20.»
Ostja: «Aga ma peaksin ju midagi veel ostma... Saa ju muidu oma rahast lahti. Kogu aeg mõtlen, mida veel ja mida veel... No paku mulle’s midagi!»
Müüja: «Õlut! Džinni! Leiba-saia! Vorsti!»
Hääl naervast järjekorrast: «Kõike, kõike, kõike!»
Müüja: «Tuunikala konservi!»
Ostja: «Ma ei söö seda, mis ma’s võtan. Kassidele või? Natuke kallis!»
Müüja: «Kassidele on krõbinaid. Väike krõbin, väike konserv? Jäätist, jäätist!»
Ostja: «Anna karamellikommi – pean ju midagi ära viima. Ja searasva anna kaks pakki. Aa, ja hernest – nii ühte kui teist!»
Hääl järjekorrast: «Võta hakkliha!»
Ja ostja aina ostab, ise just ühele sabaga liitunule kommenteerides: «Kui sa näeksid, mis ma täna ostan! Sa kukuks pikali! Aga sina ära ostma hakkagi. Tal ei ole nagunii mitte midagi!»