Martiniga merele – hea ilm tagatud!

Martin Mileiko. Foto: Albert Truuväärt

Martin Mileiko on meie kodudes sage külaline – tühja juttu ei aja, ütleb kohe otse, millist ilma oodata. Tsüklonite ja hoovuste keskel tunneb füüsikuharidusega mees end kui kala vees. Samast tarkusest tõuseb kasu mujalgi, nimelt on Martini kirg on purjetamine ja soojal ajal suundub ta igal vabal hetkel jahiga Maria merele.

Mul on vahel kohe vaja midagi loksutavat, et elu saaks täiskäigu sisse. Nagu siin merel, klaarib pea täiesti ära.

«Alati tuleb esimene sorts vanale anda ja kunagi ei tohi teda lahja kraamiga solvata,» teatab väikelaevakapteni paberitega Martin hakatuseks. Juba nööbitakse vürtsika rummi pudeli kork lahti ja isand Neptun saab tubli lõuatäie. Tundub, et tüüp on rahul – ilm on küll jahedavõitu, aga purjetamiseks ideaalne, tuul on tugev, kuid laine madal, jaht libiseb noolena üle tüüne mere.

Kohati kihutame küll ka sedavõrd kreenis, et mu silme ette kerkivad kujutluspildid, kuidas arvuti mu käte vahelt voogudesse plartsatab. Hoian kümne küünega kinni ja haagin end varvastega ahtripingi taha. Aga tundub, et tehnikaromu väärt rummi vastu ei saa, meri mu läpaka järele keelt ei limpsa. Isegi lained ei hüppa üle reelingu uurima, mida ma siin krabistan.

Martin kõnnib pardal tõelise merekaru rahuga. Tundub, et purjekingad pole ainuke põhjus, miks tema samm liikuval alusel nii kindel on – ju on meri tal lihtsalt veres.

Millest see purjetamiskirg sul alguse sai?

Tegelikult tahtsin juba lapsena meremeheks saada, see oli mu suur unistus. Joonistasin kaustikute kaupa purjekaid ja merd. Ma ei kujuta ette, kust see huvi pärineb, olen ju täiesti sisemaa inimene, Võrust pärit, vanavanaisa Franz tuli Eestisse üldse Poolast. Nii et geenidest mu merearmastus küll tulla ei saa. Aga näed – tunnen end siin tõesti hästi! 

Mul pole mere peal kordagi süda pahaks läinud. Isegi kui laine on väga suur, ei tea ma, mis on merehaigus. Pigem mulle just meeldib kõva tuul ja õõtsutamine, siis on hoog sees. Mere jõud ja energia – see on ikka võimas!

Tuul ja merekohin puhuvad pea hästi puhtaks ja aitavad kõik argiasjad unustada. Foto: Foto: Albert Truuväärt

Joonistajaid on ju vähe, kas sind kunstikooli ei meelitatud?

Oh, muidugi! Mu klassijuhataja soovis väga, et ma kunstikooli läheksin. Aga tead ju küll, mis noore inimese elu mõjutab – inspireerivad isiksused. Nii läksin oma ägedast õpetajast Aarne Lillemaast innustatuna füüsikat õppima, sest see lihtsalt huvitas mind. Füüsikuks saada pole ma kunagi tahtnud ja õpitud erialal pole ka päevagi töötanud. Nii mõnigi õppejõud küll kutsus oma laborisse kätt proovima, aga sain ruttu selgeks, et olen liiga elava loomuga selleks, et teadustööle keskenduda.

Kujundajaamet, mille poolest samuti tuntud oled, on rohkem ikkagi kunsti kui füüsika moodi.

See oli puhas juhus! (Muigab muretult.) Elasin siis veel Tartus ja olin just ülikooli lõpetamas. Mu naine jäi lapseootele, oli vaja kiiresti töökoht leida ja Postimehes vajati küljendajat. Mina ei teadnud arvutitest tol ajal mitte midagi, aga tegin endale asjad kiiresti selgeks ja hakkasin küljendama. Edasi sattusin Kroonikasse, just selle hiilgeajal, kui rikkad ja ilusad hullasid mullivannis, tohutud tiraažid… Ootamatult olin Ajakirjade Kirjastuse disainiosakonna juhataja, tegin makette päris paljudele ajakirjadele, isegi Arterile!

Oled ilmselt hea visiooniga ja algatusvõimeline vend, et nii kiirelt edasi liikusid?

Oh ei, mõne koha pealt pole ma üldse algatusvõimeline.

(«On küll! Martin on selle koha pealt lahe, et kui tal silm särama lööb, siis läheb kohe ka mootor käima. Ta on tõeline tegutseja,» torkab sõber Jaan tüürist vahele.)

Olgu peale, olen jah selline, et kui midagi teen, tahan seda teha täiega. Või siis üldse mitte teha. Ma poole vinnaga ei viitsi, tahan ise tulemusega rahul olla ja teha nii hästi, kui oskan. Ja ootan seda ka oma kolleegidelt ja kaaslastelt.

Paljud jäävad saavutatud paiga peale pikutama, sina aga hüppasid tundmatus kohas vette ja käivitasid oma ettevõtte.

No Lõuna-Eesti inimesed on sellise kange iseloomuga, kogu aeg on vaja edasi liikuda. Paljudele ettevõtlus ei sobi, sul on küll tohutult vabadust, aga sama ka palju vastustust. Peab olema julgust tõele näkku vaadata, see on peamine. Mul on õnneks kogu elu ka kolleegidega väga vedanud. Praegu Profimeedias on meil lahe koos teha, sobime jube hästi ja täiendame üksteist, kõik oleme kolleegid ja partnerid. Ma pole kunagi aru saanud, miks peaks täiskasvanud inimest kuidagi hirmsasti motiveerima või malakaga taga ajama. Ise võtad töö, ise vastutad ja ise motiveerud.

Oled paras töö-maratoonar, kuidas sul õnnestub pereelu õnnelikuna hoida?

Mulle väga meeldib kodus olla, tunnen end seal hästi. Eks tööjaotus aitab asjadel paremini toimida, mina teen näiteks põhiliselt süüa, igal lapsel on oma ülesanded, nii ei kulu kogu energia olmele.

Oleme naisega koos juba keskkoolist saati, see teeb 25 aastat, ja meil on kolm last. Piret on veel otsekohesem kui mina, ütleb kõik välja, mis ei meeldi, ja mingeid pingeid ei jää kusagile õhku käärima. Tütar Irene on 21, hakkab kohe ülikooli lõpetama. Mängib bändis nimega Hõbe trumme, teeb funky’l ja Eesti luuletajate tekstidel põhinevat kunsti-muusikat. Gabriel ja Daniel on tükk maad nooremad ja käivad koolis.

Kuidas sa kogu kiire elu kõrvalt veel telesse sattusid?

Ma ei saa küll öelda, et mingi õudne edevus oleks mind ekraanile tõuganud. Lihtsalt tundsin, et tahaks taas õppida midagi, mida ma üldse ei oska, ennast mugavustsoonist välja visata! Ja seda ma sain ka – telemajas oli alguses ikka päris raske. Samas on füüsikuharidusest teletöös päris palju abi olnud, teed ikka tsüklonil ja antitsüklonil vahet. Mul on vahel kohe vaja midagi loksutavat, et elul oleks täiskäik sees. Nagu siin merel, klaarib pea täiesti ära.

Ja siis kohtusid Mariaga?

Just nii. Kuulsin sõpradelt, et selline tore jaht nagu Maria on saadaval, üsna soliidses eas, kuid reibas daam! Mõeldud-tehtud – ostsimegi sõpradega jahi ära. Merel tunnen alati, et sisetunde ajel teed kõige õigemaid otsuseid – lülitad end muust maailmast välja ning pea puhkab.

Ega mereleminek ju ka niisama lihtsalt ei käi, taas vaja uusi oskusi?

No ikka. Haarasime asjal sarvist: mereohutus, navigatsioon, sõlmed-purjed-soodid. Meil kõigil on väikelaeva kapteni paberid taskus, aga oskused tulevad praktika käigus, purjetama õppida saab ikka ainult purjetades. Selles mõttes oleme veel õpipoisid.

Aga üks huvitav asi, mida kaptenikursustel tähele panin – päris paljud osalejatest olid naised! Need vanad soorollid, et kapten olgu meesterahvas ja soovitavalt soliidses eas, enam suurt ei kehti. Mulle teeb alati rõõmu, kui inimeste vahel on piire vähem. 

Kas laeva juhtimine on raske? Hullem kui auto juhtimine?

Alles hiljuti polnud mul isegi autojuhiluba, meie peres sõitis Piret. Aga siis võtsin kätte ja tegin ära. Kaptenipaberitega on sama lugu – kui sul asja vastu huvi on ja oled vähegi hakkaja, on see küll ainult tegemise rõõm. See aasta on meil ka merekultuuriaasta, just õige aeg laevajuhtimine endale selgeks teha. Nüüd kõik kallutama! (Nagu muuseas ja kiirete täpsete paudi-korralduste taktis on Martin meeskonnaga teinud 90-kraadise pöörde.)

Mis mereloleku mõnusaks teeb?

Palju väikseid asju. Meri ise – selle tuhat nägu. Meeldib tuul ja merekohin: see puhub pea hästi puhtaks ja aitab kõik argiasjad unustada. Ja loksumist, mis kõigile ei sobi, naudin samuti. Merelainetusel on mingi teraapiline rütm, mis aitab lüliti välja tõmmata.

(«Hea seltskond ka,» poetab vahele Mart, kel pole palju mahti jutustada, kuna põhitähelepanu läheb tuultele.)

Saime sõpradeks alles purjetamishuvi käigus, aga meil klapib omavahel väga hästi. Üldse ei sega, et talvel ei näe vahel kuude kaupa, ega ka see, et oleme erinevas eas.

Muide, kas sa tead, et sinu vanuse üle arutatakse foorumites? Fännitarid ajavad jälgi, et kui vana see ilmapoiss ka olla võiks.

(Muigab.) Mind see ei häiri ja minu naist ammugi mitte. Ega ma ei ütle ka, las inimestele jääda omad meelelahutused. Ma pole kunagi varjanud, et olen pereinimene.

Jaht on teile ka seltsielu keskpunkt?

Nii ta on, meil käib siis palju külalisi. Lastele on päästevestid kõik olemas, ka paljud suured panevad need ohutuse mõttes selga. Vahel soojema ilmaga seome ühe päästerõnga ahtri taha, saad seal hõljuda ja surfata rahulikult. Suvel ujume avameres – kui jalad enam põhja ei ulatu, pole ju suurt vahet. Aga ega me eriti kaugele ei seila, ristleme põhiliselt Tallinna lahel.

Purjetamine võib olla nii sport kui ka raske füüsiline töö, mis see teie jaoks on?

Kui võistelda, siis on purjetamine ikka väga füüsiline! Aga meile on see rohkem nagu mõnus puhkus keset nädalat. Ajal on ju mere peal hoopis teine mõõde – paar tundi merel klaarib pead paremini kui paar päeva puhkust tavalises ümbruses. Kui saab paar korda nädalas merele, oleme õnnega koos!

Mida jahi peal teha ei tohi?

Kaptenile vastu hakata! (Kolm kaptenit ütlevad seda ühest suust. Omavahel on asjad korraldatud nii, et vägesid juhatatakse kordamööda. Sellega, kes parasjagu otsuseid teeb, teised ei vaidle.)

Väga suurt tungi kapteni positsioonile meil muuseas ei ole, sest tema peab ju kurssi hoidma, kamandama ja vastutama. Teised saavad teha, mis neile meeldib. Ja olgem ausad – merega nalja ei ole, pead olema tähelepanelik ja ei tohi liiga enesekindlaks muutuda.

Aga veel – vihmavarju ei tohi kaasa võtta, punast veini jahil ei jooda ja midagi vette ei visata.

Kui muidu ajaviitmiseks on reede üks eelistatud päevi, siis meremehed reedesel päeval pikale reisile minna ei taha. Tuleb välja, et üsna ebausklik rahvas. Merd tuleb austada. Nagu metsa ja mägesid. Mulle meeldib, et merel on kõik konkreetne ning asjad saavad kiiresti aetud. Mulle ei istu üldse ümber nurga udutamine või illusioonidest kokku pandud maailmas elamine. Kui keegi on otsekohene ja ütleb sulle tõe välja, tuleks selle eest tänulik olla. Samamoodi merel. Kui laine loksutab või sind märjaks teeb, ütle talle aitäh!