Tšehhi mustlaste maaling nende teekonnast koju. Foto: Kerstin Meresma

Eelmise nädala alguses Tšehhis Brno linnas veedetud päevad mustlaste eluoluga tutvudes jätsid suures osas mulje, nagu üritataks välisajakirjanikele riigis elavate mustlaste olukorrast anda väga ühepoolne ülevaade – luues neist pildi kui ohvritest.

Euroopa Komisjoni korraldatud seminaril juhtis vägesid kindlakäeline komandör, keskealine šotlasest daam Ann Morton Hyde, kelle arvamus ei jäänud vast kellelegi teadmata. Ta oli kutsunud üritusele peale ajakirjanike osalema n-ö mustlassaadikud, kelle ülesanne oli anda põhjalik sissevaade Brno mustlaste olukorda. Veidral moel sattusid väljavalitud isikud kõik olema väga edukad ega elutsenud üldse mitte sealses romade getos.

Tegemist oli hoopis toredate haritud inimesega, kes tegelesid mustlaste integreerimisega, õppisid ülikoolis matemaatikat või töötasid rahvusvahelises ettevõttes. Kedagi hädalist sealses seltskonnas ei leidnud. Üheks kohalikuks roma aktivistiks oli sattunud hoopis Afganistani päritolu põgenik, kes oli sealses mustlasrahvas leidnud endale mõttekaaslased, vast pidas ta neid inimesi endale lähedasemaks kui mõnd muud seltskonda.

Seminari esimene päev mööduski nendesamade saadikute lugusid kuulates, rõhutati probleeme hariduse omandamisel ja elukoha leidmisel, samuti räägiti eelarvamustest, mis Tšehhi tööpakkujatel mustlaste suhtes on.

Vestlusringi juhtinud Morton Hyde suunas kõik küsimused enam-vähem ühte kohta, et kogu nutulaul saaks ette kantud. Küsimustele, mis tema ideedega ei sobitunud, vastas ta märkusega, et eks neile leiab kahepäevase ürituse käigus vastuse, ja triivis seejärel oma plaanitud mustlasrevolutsiooni purjes edasi, laskmata ennast kellelgi segada.

Esimese ja küllaltki pika päeva lõpetuseks tuli ajakirjanikele üllatuseks veel vestluspaneel, mille osalised olid kohalike roma mittetulundusühingute eestvedajad. Iseenesest süütuna näinud pealkiri kujunes sõna otseses mõttes meedia, erilit just ajakirjanike mahategemiseks.

Meediat nähti kui vaenlast ning ajakirjanikke süüdistati avalikkusele kallutatud vaadete esitamises ja mustlasi halvas valguses näitava propaganda tegemises. Tihti olevat öeldut lehes muudetud ning meedia huvituvat vaid mustlaste sooritatud kuritegudest ja pidavat propageerima kajastustega halba suhtumist kogu nende rahvasse.

Teine päev algas käiguga Brno mustlaste muuseumi, mis tutvustas vähemuse kultuuri ja ajalugu Tšehhis. Muuseum asub romade tihedalt asustatud linnaosas – nimetagem seda getoks –, kus on suur kuritegevus ja kuhu tavaline brnolane tihti niisama jalga ei tõsta.

Vähendamaks Roma getodes vohavat kuritegevust, millest valdava osa moodustavad prostitutsioon ja narkokuritegevus, on loodud eraldi üksus – romadest abipolitseinikud. Nad ei saa küll sekkuda kuritegevuse ennetamisse, selle lõpetamisse, neil on vaid võimalik vaadelda ja ette kanda. Selliseid abipolitseinikke on Brnos praegu kaks, plaanis on palgata veel neli. Ka teistes linnades on rahva ja sealsete romade vahel sideme loomiseks samasuguseid üksusi loodud.

Abipolitseinike sõnul pöörduvadki abivajajad nüüd eelkõige nende poole, mitte ei kutsu päris politseinikke. Siiski tundub, et romade mitteusaldavas ja kokkuhoidvas ühiskonnas võivad niisugused õigusemõistjad omandada rohkem võimu, kui lihtsatel vahendajatel peaks olema. Üks abipolitseinikest, kes ei tohi teoreetiliselt sekkuda ja peaks vaatlema, kandis vööl näiteks suurt korralikku pussnuga. Küsimusele, milleks pussnuga vajalik on, vastust ei saanud. On arusaadav, et potentsiaalselt ohtlikesse olukordadesse sattuv isik vajab mingit kaitset, kuid ehk piisaks selleks ka mõlemal abipolitseinikul kaasas olnud pipragaasiballoonist.

 

Mustlastest abipolitseinikud, kaasas nuga ja pisargaas.

Muuseumist edasi liikudes tehti meile mustlaste linnaosas ekskursioon ja näidati sealset suurimat sotsiaalmaja. Grupiga igal pool kaasa liikunud Morton Hyde oli sellisest vaatemängust muidugi vaimustuses. Sotsiaalmaja õue jõudes püüdis ta seal kinni esimese lapsevanema, kes toimetas oma võsukesi koolist koju, ja hakkas temalt tõlgi kaasabil isiklikke küsimusi pärima. Vaesel naisel polnud pääsu.

Kogu ettevõtmise õhkkond oli selline, justkui oleks valge inimene loomaaeda viidud ja siis palutud mõnel šimpansil talle trikke ette näidata. Vähe puudus, et oleksime Morton Hyde’i eestvedamisel kinni püütud naise koju tunginud. 

Jutud aetud, pildid tehtud, liikusime oma rongkäiguga edasi tutvuma Euroopa Komisjoni uue plaaniga, kuidas hakatakse sealseid mustlasi ühiskonda integreerima.

Teel jõudis Morton Hyde peatuda veel ühe mahajäetud maja trepiastmetel teadmata põhjusel istuvate roma tädikeste juures, et neiltki mõne minutiga võimalikult palju teada saada ja tutvustada neile meie grupi sealviibimise eesmärki – kaasas olid ju siiski ajakirjanikudki. Iga mööduv vähegi tumedama nahatooniga isik saadeti edasi suure naeratusega ja mesimagusate tervitussõnadega.

Jõudnud oma järgmisesse sihtpunkti, saime teada plaanist hakata romade integreerimiseks neile tasuta kortereid jagama ehk n-ö võtmed kätte programm. Kava järgi hakkavad juhuslikult välja valitud roma rahvusest inimesed saama eri linnaosades kortereid, mingeid eeltingimusi pole: ei nõuta tööl käimist ega laste kooli panekut. Nad saavad lihtsalt korteri. Mis nad edasi teevad või kuidas käituvad, seda hakatakse jälgima.

 

Fragment mustlaste muuseumi välisküljelt Brnos.

Teise päeva pärastlõuna sai veedetud roma linnaosas koolis, kuhu mittemustlastest lapsevanemad ei soovi oma võsukesi väga entusiastlikult panna. Meid võõrustas kooli direktriss, kes oli nagu raudsein – ükski ebameeldiv küsimus ei tunginud temast läbi.

Kuidas on lugu teismeliste rasedusega? Vastuseks ei midagi. Kuidas on lugu koolis käimise ja väljakukkumisega? Vastuseks ei midagi. Kuidas on lugu roma ja muude laste integreerimisega? Vastuseks ei midagi. Milliseid probleeme koolis esineb? Vastuseks ei midagi.

Seminar päädis järjekordse vestlusringiga, seekord olid kaaslasteks välja valitud neli pereema, kes rääkisid oma laste hariduse kvaliteedist ning võimalusest neid parematesse koolidesse panna. Tegu oli arvatavasti ehedaima osaga kogu kahepäevasest seminarist.

Nähtud-tehtud, saadeti meid mesimagusate sõnade ja soovidega teele tagasi kodu poole, lootuses, et ürituse kajastus tuleb sensatsiooniline nutujutt mustlaste katastroofilistest tingimustest vähemusrahvusena Euroopa riikides.

On tüüpiline, et roma inimesed, kes sellest imagost pääsevad, varjavad oma päritolu ega räägi sellest – püüavad unustada. Roma rahva ohvriks tembeldamine ja nende niimoodi kohtlemine ei anna paremat võimalust ühiskonda integreeruda. Nad ei ole teistest vähemustest teistsugused, esinevad samad probleemid. On vaja lihtsalt integratsioonitehnikat, mis on isiksusekeskne ega propageeriks sotsiaaltoetustest elatumist.

Täiesti peab paika asjaolu, et mustlaste sobitamine ühiskonda on probleem ja nende kogetav tõrjutus on tihti tingitud eelarvamustest, mis on alusetud. Puudub tavakodanike võrdne ligipääs kvaliteetsele haridusele ja töökohtadele, seda isegi pärast kõrghariduse omandamist.

Ka kõige korralikumal romal on Brnos näiteks peaaegu võimatu leida endale elamispind, kuna üürnikud keelduvad neile pinda üürimast juba esimese pilguheidu peale. Nad ei varjagi põhjust, miks. See tähendab, et mustlasgetodest on keeruline välja pääseda, isegi kui inimesel on selleks soov.

Selle rahvuse seas esineb sama palju erinevaid inimtüüpe nagu teistegi rahvuste hulgas, kuid kannataja imago loomisega ei jõuta kaugele –polegi jõutud. Probleem romadega ei ole uus ja nagu üks tark romast vanahärra seminari esimesel päeval ütles, ei ole ka praegune poliitika midagi harukordset – ikka sama vana jama. 

Ajakirjaniku reisi Tšehhisse korraldas Euroopa Komisjon.