Tartu vangla psühholoogid murravad müüti, et seksuaalkurjategijaid ei saa muuta

Tartu vangla.

FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Tartu vangla psühholoogid murravad levinud uskumust, et seksuaalkurjategija teeb oma tegu alati uuesti. Tegelikult on seksuaalkurjategijate retsidiivsus 4-5 korda väiksem kui näiteks varastel – oluline on hinnata, milline on iga isiku risk kuritegu korrata.

Tartu vanglas on praegu umbes 120 seksuaalkurjategijat, kellest aasta jooksul saab psühholoogilist abi kuuendik.

Tartu vangla psühholoog Margus Veem selgitas, et eesmärk on, et karistuse ajal läbiksid kõik Soomes välja töötatud sotsiaalprogrammi «Uus Suund». Tegu on individuaalse programmiga, mis on mõeldud just seksuaalkurjategijatele.

Tartu vangla psühholoogid Lauri Pihkva ja Margus Veem rääkisid tänasel justiitsministeeriumi korraldatud seksuaalkurjategijate ravile ja rehabilitatsioonile keskenduval konverentsil, et seksuaalkurjategijatega seondub palju müüte, seda isegi nendega vahetult töötavate professionaalide hulgas.

Inimeste jaoks näib hälbeline seksuaalkäitumine lihtsalt liiga hirmus, et seda mõista. Teaduslikest tõenditest hoolimata on inimestel raske aktsepteerida, et selliseid isikuid saab ravida või paremaks muuta.

Tartu vangla psühholoogid ning Soome vangide psühhiaatriahaigla ülemarst Alo Jüriloo tõid konverentsil välja, et vastupidiselt levinud arvamusele on seksuaalne retsidiivsuse määr madal ja ületab harva 15 protsenti.

Soome statistika järgi on retsidiivsuse määr 11 protsenti ning pärast kognitiiv-käitumuslikul teoorial põhineva programmi läbimist väheneb 6,5 protsendini ehk täpselt nii palju seksuaalkurjategijaid kordab pärast karistust seksuaalkuritegu.

Eesti statistika näitab, et seksuaalkurjategijate retsidiivsusrisk on 10 protsenti – varastel 52 ja kelmuse toimepanijatel vastukaaluks 48 protsenti (see on ühe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist – toim).

Tartu vangla psühholoog Margus Veem selgitas, et Eestis tehakse kõikidele vanglasse jõudnud ja ka tingimisi karistuse saanud seksuaalkurjategijatele riskihindamine.

Sekkumine toimub vastavalt riskitasemele. Psühholoogid suudavad üsna hästi tabada ära need isikud, kelle puhul uue kuriteo risk on madal. Põhiosa riski hindamisel moodustab inimese minevik.

«See annab sellise baasi, millest me lähtume. Seal sees on ka tema kuritegelik minevik ehk kui palju üldisi kuritegusid ja seksuaalkuritegusid ta teinud on. Väga oluline tegur on vanus ja see, kes on ohvrid – kui on lapsohvrid, siis see risk on suurem, kui meesohvrid, siis see risk on suurem,» kirjeldas Veem.

Neid tunnuseid Veemi sõnul tulevikus väga muuta ei anna. «Kui tal on kunagi lapsohvrid olnud, siis see risk jääb talle elu lõpuni.»

Dünaamilised tegurid on sotsiaalsed suhted, negatiivne suhtumine naistesse, emotsionaalne suhtumine lastesse jms. Veemi praktikas on olnud ka juhtumeid, kus ühiskondlik surve homoseksuaalile on nii suur, et ta täiskasvanud mehega suhte loomise asemel hakkab pilastama lapsi.

«Seksuaalsus on inimese põhivajadus, see peab mingi väljundi leidma. Üldiselt annab seda ikkagi mõjutada. Kui inimene on täiskasvanud ja leiab, et ta ongi homoseksuaalne, siis me aitame tal leida neid suhteid ka täiskasvanute seas. Inimene saab abi ja leiab, et tal on võimalik elada oma elu ka sellisel meeldival ja teisi mitte kahjustaval moel,» rääkis ta.

Veem märkis, et seksuaalkurjategijate grupi sees võib näha väga erinevaid tüüpe. Väga madala retsidiivsusega seksuaalkurjategijate seas kordab oma tegu viie aasta jooksul vaid üks inimene 130-st. Kui risk on suur, siis kordab seda pea iga teine.

Üldiselt seksuaalkurjategija leiab oma tegudele õigustusi või pisendab seda, ka võib ta tegu täiesti eitada. Vanglas on psühholoogide ülesanne motiveerida seksuaalkurjategijaid muutuma.

«Vangistus on väga ebameeldiv asi, inimesed seda eriti ei taha. Aga see iseenesest ei motiveeri tulevikus midagi muutma. Motiveerib see, kui ma tahan elada sellist elu, omada selliseid suhteid, tegevusi, vaba aega jne. Me lähtume sellest ja proovime kujundada tema tulevikku nii, et ta saaks oma asjad aetud ja vajadused rahuldatud nii, et ta ei peaks selleks kasutama lapsi,» rääkis Veem.

Inimene saab elatud ilma kuritegudeta

Kui inimesel on pedofiilia, siis seda täiesti välja ravida Veemi sõnul ei saa. «Kui tal ei ole füüsilist erutust täiskasvanu suhtes, siis me saame ainult kontrollida seda, kuidas ta saab oma elu elada nii, et ta saab oma vajadused mingil määral rahuldatud, aga ta ei pea sooritama enam kuritegusid,» lausus ta.

Valdavalt tuleb positiivset tulevikuvisiooni luua psühholoogidel. Oluline tehnika on Veemi sõnul motiveeriv intervjueerimine. Inimestel endil tavaliselt motivatsiooni ja soovi selleks ei ole. «Inimesed tunnevad küll ebamugavust või ebameeldivust, nad ei ole oma eluga rahul, aga midagi ette tavaliselt ei võta,» selgitas ta.

Tartu vangla psühholoog Lauri Pihkva rõhutas, et nad ei ütle, et seksuaalkurjategijad on täiesti ohutud ja nendega ei peaks tegelema. Kuid oluline on tema sõnul tunnistada, et seksuaalkurjategijaid saab mõjutada positiivses suunas.

«On teaduslikult tõestatud, et kuriteo eitamine ei tõsta kordusriski, mistõttu peame tegelema hoopis negatiivsete emotsioonidega,» rääkis ta. Oluline on, et seksuaalkurjategija ei satuks isolatsiooni, et tal oleks sotsiaalseid suhteid, oskust probleeme lahendada ning et ta ei tunneks endale langenud karistuse rangust, mis annab justkui õiguse tagasi teha.

Ravi peaks psühholoogide sõnul pakkuma isikule midagi mõttekat, midagi, mida ta peab ise tähtsaks ja isiklikult kasulikuks. Ainult siis püüdleb ta eesmärkide saavutamise poole ja vähendab sel viisil kuriteoriski. Kestva muutuse saavutamiseks peab keskenduma kurjategija isiklikele eesmärkidele ja tugevatele külgedele. «Ta peab nägema, et positiivne muutus tuleb tema elus, mitte ainult ühiskonnas,» tõdes Pihkva.

Prokurör Saskia Kask selgitas, et alates 2013. aastast sai Eestis võimalikuks teatud tingimustel seksuaalkurjategijal asendada vangistus raviga. Paraku on senini ravile läinud vaid kaks isikut. Üldiselt ei mahu seksuaalkurjategijate karistus seatud piiridesse: kuus kuud kuni 2 aastat vangistust. Karistus on kas kergem (näiteks lapsporno alla laadimise eest) või rangem, kui toime pannakse konkreetne tegu.

Nii on see omamoodi nõiaring, et isik ei saagi ravile, tõdes Kask. Ta avaldas lootust, et karistusseadustiku sellesisuline paragrahv peagi muudetakse ning rohkem seksuaalkurjategijaid saab valida ravile mineku. Kompleksravi, sh medikamentoosne ravi määratakse 18 kuuks ning maksimaalselt kolmeks aastaks. 

Tagasi üles