Lauri Leesi: agarad ametnikud ja nobedad käsutäitjad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lauri Leesi

FOTO: Siim Kumpas

Mõni ametnik on kohe nii agar kõiksugu käske koostama ja laiali saatma, et normaalne inimene ei jõuakski oma põhitööd teha, kui ta kõiki käske otsemaid täitma hakkab.


Sestap asungi käske täitma alles kolmanda meeldetuletuse peale. Tihti on nii, et käsk on välja saadetud, aga käsutaja on dekreetpuhkusele läinud. Siis ma kindlasti käsku ei täida. Läinud kevadel saatis üks ökonomist koolidele nelja tunni jooksul ühe ja sama asja kohta kolm erinevat käsku. Ma pole neid siiani täitnud.



Mida kõike koolidelt ei taheta! Küll tuleb ülevalt kõva käsk, et olgu kirjas, kui palju on klassides poisse, kui palju tüdrukuid. Siis tahetakse teada, kui palju on ühes klassis venelasi, palju eestlasi. Ometi on õpilaste register olemas nii linnal kui riigil. Hiljaaegu tuli ülevalt käsk, et tuleb kirja panna huviringides osalejad koos isikukoodi, vanemate e-posti aadressi ja muu seesuguse infoga. Muidugi hakkasid kohusetundlikud koolijuhid kõiki rahvatantsijaid ja koorilauljaid kirja panema. Üleeile saabus e-kiri, et kirja tuleb panna üksnes tasulistes ringides osalejad.



Praegu elame kokkuhoiurežiimil, kust ka nõue kirja panna, kui palju lapsi suppi sööb, kui palju jätab söömata. Hommikul tuleb kokatädile teatada, kui mitu last on täna kooli ei ilmunud, et siis kohe-kohe suppi vähem keeta. Iga kuu pean kuhugi teatama, kui palju suppi meil kokku hoiti. Kuna haigestumisi prognoosida pole võimalik, ei saa seda käsku ka parima tahtmise juures täita. Kujutage ette – ma annan esimest tundi ja märkan, et Juhan puudub. Kas jätan tunni andmise pooleli ja tõttan kokka puudujast informeerima? Siis selgus, et Juhani buss jäi liiklusummikusse ja ta jõudis siiski teise tundi. Kas nüüd jooksen jälle kokale seda uudist teatama? Temal on aga supp ammuilma tulel, sest veel üks tund ja esimene sööjad on lauas.



Ja kas minu püha kohus ei ole hoopis 45 minuti vältel üksnes tundi anda? Või tahavad ametnikud, et hoopis kokk tunni katkestaks, et üles lugeda, kes kohal, kes puudub? Kui mitu supiportsu me siis säästame, kolm või kuus? Või on väga suur kuritegu, kui suured poisid (gümnaasiumiklassides tasuta koolilõunat ei saa) need mõned portsud ära söövad?



Just sama agarad on ka ametnikud andmekaitse inspektsioonist. Kõik viitab sellele, et  nimetatud asutus ei ole veel oma päris õigesse nišši nihkunud. Pole ju normaalne, et ma  ei tohi avaldada kooli kodulehel klassi õpilaste nimekirja! Milleks seda koolilehte siis üldse vaja on?  Või et Mari ja Vootele, kes lõpetasid kooli kuldmedaliga, ei tohi kogu oma ilus ja uhkuses olla meie elektroonilisel autahvlil!



Käige seenele! Kuidas võis siis juhtuda nii, et sõitnud läinud talvel täiesti inkognito Tartusse Vanemuise esietendusele, avastasin  peagi oma näopildi Kroonikas!? Miks siis nüüd meie üliagar andmekaitse inspektsioon põõsas istub? Issand, kui palju paska valatakse iga päev kõigis väljaannetes ja kanalites ausatele inimestele krae vahele, ja nemad tulevad õpetajaid ja koolijuhte tülitama täiesti olematu probleemiga!

Tagasi üles