Kuigi Ukraina lauljanna Jamala (häälda: Džamala), kodanikunimega Susanna Džamaladinova (32) võitis Stockholmis Eurovisiooni lauluvõistluse juba möödunud nädalal, on tema nimi kirgi kütnud ka kogu järgmise nädala.
Kired Jamala ümber (3)
20. mai 2016, 23:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuseisu on Jamala ning Ukraina võit tekitanud eeskätt Venemaa meedias: ei möödu päevagi, kui mõnes üleriigilises televisioonisaates, kas siis uudiste- või kärarikkas vestlussaates, sellel ei peatutaks.
Venelasi, kes ise oma laulu ja lava-show’d (kuigi loo autoriteks on bulgaarlane ja kreeklane ning tantsijateks rootslased) teistest paremaks pidasid, paneb eeskätt imestama rahvuslike žüriide ja rahva telefonihääletuse punktisummade suur erinevus – just žüriide antud hinnete tõttu jäi Venemaa finaalis kokkuvõttes kolmandale kohale. Eestit on seoses sellega alati esile tõstetud: rahvas andis 12, žürii 0 punkti, ja ikka küsitakse, kuidas on selline asi võimalik. Ilmselt anti käsk kas Brüsselist või Washingtonist, mis muud! Räägitakse, kui poliitiliseks on lauluvõistlus muutunud, ja väideldakse, kas Venemaa peaks tuleval aastal Eurovisioonil osalema.
Lõputult arutatakse ka väidetavalt muutunud punktiandmise süsteemi üle, mis on siiski vaid vee sogamine. Endiselt lähevad arvesse nii žürii kui ka vaatajate antud punktid – lihtsalt nende edastamine on pinge hoidmise huvides muutunud. Enam ei juhtu nii, et võitja on juba 20 minutit enne saate lõppu sisuliselt teada.
Üks vähestest, kes on hoidnud venelasi tagasi ennast võitjaks pidamast, on laulu autorite hulka kuuluv Filipp Kirkorov, kelle sõnul tuleks võitjat igal juhul austada, kuid samas lubas ta teha Euroopa Ringhäälingute Liidule (EBU-le) ettepaneku, mille järgi moodustaks rahva antud punktid edaspidi mitte 50, vaid 75 protsenti punktide kogusummast.
Üleeile käidi võitluses välja uus trump: Jamala olevat laulu «1944» esitanud juba mullu 19. mail. See läheb vastuollu Eurovisiooni reglemendiga, mille kohaselt ei tohi võistluslaulu olla avalikult esitatud enne 1. septembrit 2015. Kui väide leiab tõestust, pole välistatud, et Ukraina jääb võidust ilma. Ometi on seal võistluspaikadena juba välja käidud neli kandidaatlinna: lisaks Kiievile ka Odessa, Harkiv ja Dnipro, mis veel üleeile kandis nime Dnipropetrovsk.
Õli valab tulle seegi, et laul «1944», mis jutustab krimmitatarlaste küüditamisest, olevat kandnud algversioonis nime «Krimm on meie oma» ning ennast krimmitatarlaseks pidav Jamala olla seda esitanud tatari keeles.
Et aga ooperilauljaks õppinud lüüriline sopran ürgselt andekas on, selles ei kahtle keegi. Sündinud Kõrgõzstanis Oši linnas – just sinna tema esivanemad küüditatigi –, soosis kodune õhkkond musikaalsuse arendamist. Tema isa on diplomeeritud dirigent ja ema muusikaõpetaja. Jamala oli tüdrukueas, kui perekond Krimmi tagasi pöördus, ning üheksa-aastane, kui esimese plaadi – 12 kaverit tunni ajaga – veatult laulduna salvestas. Tasuks tubli esituse eest kinkis ema talle Barbie-nuku.
Läbilöögiks kujunes Jamalale aga 2009. aastal Jurmalas peetud lauluvõistlus New Wave, mille ta võitis. Saatuse irooniana oli toona õhtujuhiks tänavusel Eurovisioonil Venemaad esindanud Sergei Lazarev.
Juba on jõutud kahelda Ukraina võimekuses Eurovisiooni lauluvõistlust korraldada. Kõhklejate seas on ka Ukraina rahandusminister Aleksandr Daniljuk. Taristuministri nõunik Jaanika Merilo on aga ETV+-le antud intervjuus pakkunud, et kui Eesti sai hakkama kaheksa miljoni euroga, võiks askeetliku ürituse tarbeks Ukrainas kulutada kümme miljonit, ning see raha loodetakse saada sponsoritelt ja teistelt osalejamaadelt.
Nii et kas Jamala võit on Ukrainale õnn või õnnetus, näitab aeg. Au tuleb anda aga meie Jüri Pootsmannile, kel on ilmselt selgeltnägija võimed – algusest peale kinnitas ta, et hoiab pöialt Ukrainale, ja uskus, et see riik ka võidab.