25 aastat pärast iseseisvumist tegeleb Eesti ikka veel nõukogudeaegse reostuse likvideerimisega. Eelmiste põlvkondade lolluste klaarimine läheb maksma röögatuid summasid ning võtab veel aastaid aega.

Fenoolisoo

Kohtla-Järve linnaserva on põlevkiviõli tootmisjääkidest tekkinud tohutu poolkoksimägi. Kuna mägi polnud kaetud, imbus vihmavesi jäätmetesse ning uhtus sealt välja aineid, mis võivad tekitada väärarenguid, mutatsioone ja vähki.

FOTO: Eero Vabamägi

Reostunud vesi kogunes mäe kõrvale fenoolisohu ning mürgitas ära seitsme hektari jagu pinnast kohati isegi 4,6 meetri sügavuselt. Olukorra muutis veelgi rõlgemaks nõukaaegne geniaalsus – fenoolisoo kõrvale juhiti ka Kohtla-Järve vihmavesi. See aitas mürgiseid aineid veelgi rohkem jõgedesse ja merre kanda.

Et keskkonna reostamine lõpetada, tuli poolkoksimägi veekindlaks muuta. Tööde käigus 2012. aastal see aga süttis ja nii eritas sisuliselt keset linna asuv mägi kõige muu kõrval õhku äärmiselt mürgist ja mädamuna lõhnaga divesiniksulfiidi.

Õnneks saadi põleng kontrolli alla ja 2014. aasta lõpuks mäele katus peale. Et veekindel kate järskudelt mäekülgedelt alla ei libiseks, teisaldati kokku 3,4 miljonit kuupmeetrit poolkoksi.

FOTO: Eero Vabamägi

Kui poolkoksimäest enam reostust juurde ei tulnud, võeti ette fenoolisoo. Et reostus soost väljapoole ei leviks, kogutakse vesi kraavidega kokku ja pumbatakse Kohtla-Järve reoveepuhastisse.

Kohtla jõgi

Kohtla jõkke jõuab välja mitu kraavi, millesse on oma jääke poetanud kaevandused, keemiatööstus ning seesama fenoolisoo. Näiteks kunagine Kohtla-Järve põlevkivikeemia kombinaat on panustanud nii korralikult, et Vahtsepa peakraavi põhjas on poole meetri paksune õlijääkidega segunenud mudakiht, milles leidub ka pigi.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Huvitava kokteili võib leida ka Varbe peakraavist, milles tuvastati vähki tekitavaid fenoole, benseeni ning lahustites sisalduvat tolueeni ja ksüleeni. Kuna mõlemad kraavid voolavad Kohtla jõkke, on reostus sinnagi levinud.

Et saast ei saaks tulevikus levida kraavidest ja Kohtla jõest allavoolu Purtse jõkke, kaevatakse ligi 12 kilomeetri pikkusel lõigul reostunud pinnas välja ning puhastatakse. Lisaks rajatakse 4,2 km ulatuses jõele uus säng. Pinnase puhastamiseks on kaks võimalust – selle põletamine või komposteerimine.

Erra jõe pigiväljad

Kaldad on peaaegu kilomeetri ulatuses reostatud pigikihiga, mis on kohati isegi poole meetri paksune. Lisaks pigile on õlijääkidega saastunud jõe kallastel ja põhjas asuv muda. Kuna Erra jõgi voolab karstialal, siis on reostunud ka jõe maa-alused osad.

FOTO: Eero Vabamägi

Tänu Kiviõli keemiakombinaadi tekitatud reostusele tuleb Erra jõe kaldaid puhastada peaaegu 5 km ulatuses ning korjata kokku 14 700 m3 pigist pinnast.

FOTO: Eero Vabamägi

Purtse jõgi

Kuna reostunud Erra ja Kohtla jõed voolavad Purtsesse, siis jõudis saast ka sinna. Ja seda polnud üldse mitte vähe… Vahemikus 1980–1983 sattus Kohtla jõe kaudu Purtsesse 500–800 tonni ühealuselisi fenoole aastas. Tänu sellele ületas vähki tekitavate fenoolide sisaldus vees 2300-kordselt lubatut!

FOTO: Eero Vabamägi

Aga see pole veel kõik. Purtse jõest on leitud ka õlijääke, elavhõbedat ja kaadmiumi ning kogu see «ilu» on sinna jõudnud Kiviõlist ja Kohtla-Järvelt.

Kuna see kõik on ladestunud mutta ja setetesse, tuleb need lihtsalt eemaldada. Aastaks 2022 kaevatakse kokku 1,4 kilomeetri ulatuses Purtse jõe kallastest välja 10 000 m3 pinnast. Maksma läheb see vähemalt 20 miljonit eurot.

FOTO: Eero Vabamägi

Purtse jõe tuleviku osas annab lootust see, et juba 2004. aastal püüti seal üle aastakümnete esimene lõhe.

Põlev Kukruse aherainemägi

Kohtla-Järve linnaosa Kukruse peidab end 800 000 kuupmeetrise mäe taha. Austrias Salzburgi linna ääres kõrguvaid mägesid meenutava vaate eest tuleb paraku maksta hingehinda. Ja seda sõna otseses mõttes - see aherainehunnik läks põlema juba 1967. aastal ning ta eritab tänaseni hingematvat suitsu, mis meenutab mõnd nõukaaegset puidukaitsevahendit.

FOTO: Eero Vabamägi

Tagantjärele võib vaid imestada, et mida – kui üldse – mõtles inimene, kes arvas, et mõistlik on kuhjata suurde hunnikusse põlevkivi ja paekivi segu. Tänaseks teame, et selles kokteilis on juhtumisi ka püriit, mis niiskuse toimel oksüdeerub. Protsessist tekkiv soojus süütas põlevkivi ja kuna mägi on täpselt kaevanduse kohal, siis on tagatud ka piisav hapniku ligipääs! Kohtades, mis õhku ei saanud, algas aga kuumuse tõttu looduslik utmine ning lõpuks jõudis välja «higistatud» põlevkiviõli suisa põhjavette.

Põleva mäega polegi muud teha, kui seda kiht-kihilt «koorida». Ära kärsanud ja õlijääkidega saastunud materjal viiakse Vaivara jäätmehoidlasse, ülejäänud osa tõstetakse täpselt vana mäe kõrvale.

Et ka uus mägi põlema ei läheks, tehakse talle tihendatud tuhast õhukindel põhi. Jäätmed kaetakse veekindla bentoniitsavi kihiga, mille otsa tuleb kiulisest plastist drenaažimatt. Selle peale pannakse 70 cm pinnast ja siis veel 30 cm mulda, milles kasutatakse ka töödeldud reoveesetet. Kõige peale külvatakse aga muruseeme ja istutatakse puud.

FOTO: Eero Vabamägi

Kui 800 000 kantmeetrit pinnast on pärast 4 aastat ja 8 miljonit eurot teise kohta jõudnud, võime öelda, et sellise sisuga mägi tõsteti ringi maailmas esmakordselt.

Kroodi arseenioja – väike aga mürgine

Keset Maardu linna asuv oja ühendab Maardu järve Muuga lahega. Nõukogude ajal paisutati oja osaliselt tiigiks ning samas kõrval asunud fosforiiditööstus lasi sinna tootmisjäätmed. Koos sademete ja Maardu järvest saabunud veega jõudis osa saastast Läänemerre, osa aga jäi tiigi põhja mudasse.

FOTO: Eero Vabamägi

Kuna Kroodi oja põhjas leidub naftasaadusi, arseeni, tsinki ja vaske, tuleb muda välja kaevata ning läbi põletada. Tööde täpne maht veel selgub, kuid on tõenäoline, et saastunud on üle 100 000 m3 setteid. 

FOTO: Eero Vabamägi