Vanemate muretsemist ei saa pahaks panna, sest on just nemad näinud, mis juhtus pärast seda, kui Tallinnas kaotati võrdsete võimaluste sildi all lasteaedade teeninduspiirkonnad. Kuigi linnaametnikud raporteerisid siis ja räägivad ka nüüd, et igale lapsele on lasteaiakoht olemas ja probleemi pole, ei vasta see tegelikult tõele.
Kui Nõmme lapsele pakutakse lasteaiakohta Koplisse ning kesklinnas elavale ja tööl käivale perele Lasnamäe lõppu, siis pole see normaalne olukord.
Ka koolide teeninduspiirkondade kaotamisest rääkides rõhuvad ametnikud vanemate valikuvabadusele ja võrdsetele võimalustele. Millised on uue kava negatiivsed küljed ja kuidas on plaanis neid neutraliseerida, sellest ametnikud millegipärast rääkida ei taha.
Mulle on jäänud mulje, et kogu senise süsteemi muutmine on ette võetud vaid sellepärast, et paari eliitkooli pääsemiseks kasutatakse fiktiivset sissekirjutust, ja tegelikult pole uuendajad ümberkorralduse plusse ja miinuseid põhjalikult läbi kaalunud. Kas näiteks on kaalutud, mis juhtub linnaliikluses, kui senisest märksa enam lapsevanemaid on sunnitud hommikuse tipptunni ajal viima lapsi ühest linnaosast teise kooli, kuna laps ei pääsenud kodu lähedale õppima?
Kas pedagoogika asjatundjate (haridusametnikud peaksid ju olema spetsialistid) arvates on normaalne, et kohustuslikku kooliteed alustades peab laps tegema katseid, kuigi ta soovib õppima asuda tavaklassi? Mida kavatseb linn teha, et vältida nn luuserkoolide teket? Siiani on kava õigustades räägitud vaid võrdsetest võimalustest, aga nendest teemadest millegipärast mitte.
Kui aga kogu ettevõtmise ainus eesmärk on lõpetada sissekirjutustega mängimine, siis märksa lihtsam oleks kuulutada kaks probleemset eliitkooli – GAG ja 21. kool – teeninduspiirkonnata koolideks.
Kuigi ilmselge on ka see, et isegi see otsus ei lõpeta fiktiivseid sissekirjutusi, sest pealinna lähivaldades elab palju nn eliitkooli usku peresid, kes on valmis ühest vanemast taksojuhi tegema. Peaasi, et laps eliitkoolis õppida saaks.
