Mihkel Raud: kultuurikandjate kadumine mõjutab meie maailma

Mihkel Raud.

FOTO: Sander Ilvest

Ei juhtu just iga päev, et keegi nii kindlal sammul Toompealt alla marsib. Kuigi Mihkel Raud pole sugugi esimene, kes rahvaesindaja ameti maha paneb. Sel kolmapäeval oli Raua viimane tööpäev riigikogu XIII koosseisu liikmena ja samal õhtul astus mees välja ka Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. «Ma kukkusin läbi ja järgnev intervjuu on mu viimane põhjalik sõnavõtt neil teemadel,» prahvatab Raud kindlalt.

Tellijale

Sel soojal suvehommikul jalutab Mihkel Raud mööda Vana-Posti tänavat lapsepõlvekodu akende alt mööda. Ta on üle pika aja esimest päeva tööta ja töötu.

«Kahetised tunded on muidugi,» tunnistab mees ja lisab, et kui ta riigikogust lahkumise plaanist emale rääkis, olla too heameelest naernud. Ehk aimas ta süda juba varem poja murekoormat? Või tundis julge sammu pärast uhkustki? Sest jah – ebaõnnestumist püüame ju pigem varjata, mitte kuulutada. On see lastetoa küsimus?

«Näe, meie aknad on seal, neljandal korrusel.  Aga Toompeale me sealt ei näinudki. Niguliste kirikut ehk kõige rohkem ja sedagi vanemate magamistoa aknast,» näitab Mihkel käega. «Minu ja Reinu toa aken oli hoopis õue poole. Sealt nägin ka, kui Ellen Niit oma rõdule kuuse tõi.» Harju tänava nõlval, otse Vilde ausamba kõrval aga oli poiste kelgumägi…

Korraga hakkab vihma tibutama ja me kõnnime Harju tänavat mööda Vabaduse platsi poole, kus otse Vabadussamba kõrval asub Varblase kohvik. «Muidugi on see koht palju muutunud, aga siin olen ma oma elust maha istunud mingi kaks aastat jutti,» lausub Mihkel ja tellib klaasi kraanivett, milles ujub sidruniviil ja peotäis jääd.

Ööklubides seevastu pole Raud kunagi käinud niisama, ikka ainult esinemas. «Mängul olles olen vahel püüdnud mõista, miks on inimesed nõus maksma alkoholi eest neli korda rohkem kui poes ja mis veetlus on küll lällavate tüüpidega hängida.» Pillimehena on ta ka teiste muusikute tööaegade pärast mures olnud ning parema homse nimel tegutsenud.  Tulemuslikult, sest õnneks enam päris öösel ükski bänd baaris lavale minema ei pea.

Raud on veendunud, et probleemidest tuleb rääkida otse. Nagu tegi ta ise 7. juunil, kui teatas oma soovist poliitikast lahkuda. Tema ülimalt ausat avaldust loeb mõni seniajani ikka uuesti ja uuesti otsast peale. On Mihkel Raud siis oma valijad reetnud? Kas tal häbi ka on? Teab ta, mis on vastutus ja austus? Ja mis temast nüüd edasi saab?

Diktofon jookseb järgneva vestluse jooksul kahel korral kokku. «Ma tean seda tunnet,» naeratab Mihkel heatahtlikult ja paneb lõpuks abivalmilt oma telefoni salvestusrežiimile. «Mul on niiviisi vahel mõte kinni jooksnud. Ka tele-eetris, sest korraga tekib kramp ja no ei tule pähe, kuidas siis nüüd edasi minna. Õnneks saab kõigest üle, seepärast ma uut algust ei karda.»

Tagasi üles