Vahtre: tuleb teha kõik selleks, et kultuur taastoodaks end ise

Lauri Vahtre

FOTO: Toomas Huik

Ajaloolane ja riigikogu kultuurikomisjoni liige Lauri Vahtre (IRL) rääkis täna riigikogus kultuuripärandi kaitse arutelul, et Eesti seisab silmitsi vastuoluliste valikutega - ühest küljest on Eestis tohutu hulk hooleta ja hävimisohus mälestisi ja väärtusi, mis vajavad kaitset, teisest küljest aga ei saa riiki muuta üheks suureks hästikorrastatud surnuaiaks, kus kõik on kaitstud ning kus ei tohi murda kõrtki.

Eesti seisab Vahtre sõnul silmitsi küsimustega, kes ja kui palju peab kultuuripärandi kaitseks tegema. «Täna on järjekordne valikukoht. Me oleme nüüd tõesti selle turumajandusliku ühiskonna enam-vähem üles ehitanud ja meie silme ees on valikud ja vastuolud,» märkis ta.

Ta tõi näite suusakeskuse rajamisest hiiemäele. «Kuidas leida õiget joont? Kuidas arendada Rebala muinsuskaitseala nii, et elu seal täiesti seisma ei jääks, aga samas, et kõik väärtuslik, meile huvi pakkuv, meile jõudu andev, meid õpetav, säiliks? On ju selge, et aastatuhandete eest, kui võeti kasutusele mõni uus katusekattematerjal, siis seda tehti igal pool. Nüüd meie püüame konserveerida ühe hetke ja võib-olla on see õigustatud. Aga siin tuleb arutleda, kas ja kui palju tohib plekk-katusega maju panna sellisele kaitsealale? Mõlema poole kasuks saab tuua argumente,» arutles Vahtre.

Tema hinnangul tuleb teha kõik, et kultuur elaks ja taastoodaks ennast ning integreeriks endasse ka Eesti teiste rahvaste kultuuri, nagu Peipsi-äärsed vene külad või Tallinna vanalinn, mis algselt oli võõras saksa linn, kuid nüüd on osa meie kultuurist.

Et Eestis on tohutu hulk hooleta ja hävimisohus mälestisi ja väärtusi, tähendab Vahtre hinnangul seda, et eestlaste arusaam kaitsmist väärivate objektide kohta ületab tunduvalt praktilisi võimalusi.

«Mis me siis nüüd teeme? Kas korrigeerime oma arusaama ja ütleme mõnel juhul, et tühja kah, elu on selline, sünd ja surm, las ta läheb jälle ringlusse? Või pingutame millegi arvel, otsime raha ja kaitseme ja taastame rohkem,» küsis Vahtre.

Tema arvates tuleks teha mõlemat. «Me vahel võib-olla pingutame tõesti üle. Me, kuidas öelda, ootame kellegi abi, ikka sedasama riiki, kes peab tulema ja tegema, aga tegelikult ei riik ega ükski selts ei kaitse meie kultuuripärandit, kui me seda ise ei kaitse. Kui ta ei ole meie igapäevases kultuuriringluses osaline, siis tema elus hoidmine on juba nagu ajusurma surnud keha elus hoidmine. Sellel ei ole alati mõtet,» märkis ta.

Tagasi üles