Velliste: kultuurimälestise päästmiseks piisab teinekord mõnest sajast eurost

Trivimi Velliste

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimehe Trivimi Velliste sõnul piisab mõne kultuurimälestise päästmiseks teinekord vaid mõnest sajast eurost, et õigel ajal parandada auk katuses või panna vihmaveetorule alumine kaotsiläinud lüli, kuid seda vähestki ei leita.

Velliste sõnul on murettekitav, et kui palju kohtab maal ringi sõites väärtuslikke ajaloolisi hooneid ja kooslusi, mis on kurvastavas olukorras. «Sageli on tarvis vaid väikest pingutust, et säilitada mälestis elule,» märkis ta täna riigikogus toimunud kultuuripärandi kaitse arutelul.

Mis puutub muinsuskaitse kiirabisse, siis palju aastaid oli Velliste sõnul muinsuskaitseameti käsutuses selleks otstarbeks vaid üks miljon krooni maakonna kohta. «Üks miljon krooni, see on paari-kolme sõiduauto hind. Ja nüüdseks on seegi ülinapp raha veelgi kolmandiku võrra kahanenud. See on tõepoolest koht, kust muinsuskaitse king kõige valusamalt pigistab ja sellele peab uus riigikogu olude paranedes kõige tõsisemat tähelepanu pöörama,» märkis ta.

Küsimus kultuuripärandi kaitsest kasvas Velliste sõnul välja riigikogu muinsuskaitse ühenduse liikmete algatusest täiendada Eesti põhiseadust sättega, mis rõhutaks kultuuripärandi kaitsmise kohustuslikkust igaühele – olgu siis tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või üksiku kodanikuga.

Seik, et põhiseaduse muudatuse algatus kogus 67 allkirja, räägib Velliste sõnul selgelt, et kultuuripärand on inimestele oluline ning vajab hädasti senisest tunduvalt suuremat avalikku tähelepanu ja ka selgemat ning täpsemat poliitilist ning õiguslikku mõtestamist.

Kultuuripärandi kaitse vajab tema hinnangul senisest rohkem kodanikualgatust. Velliste rääkis, et Eesti Muinsuskaitse Seltsis on järjepidevana kestnud vaid üksainus maakondlik ühendus – Viljandimaa ühendus, kuigi viimasel ajal on uuesti ellu ärganud ka Saaremaa ühendus. Velliste avaldas lootust, et ehk järgnevad ka teised maakonnad.

Tema hinnangul on Eesti tänase seltsielu üks keerukamaid küsimusi, et mil määral peaks see toimuma liikmete endi kulul ja mil määral peaksid ja tohiksid seltsid paluda riigi või omavalitsuse kassast toetust.

Tagasi üles