NATO pöördub edasi algusesse

, kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonna juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tippkohtumise logol on kombineeritud Varssavi linna vapp ja Vana-Kreeka võidujumalanna Nike kuju.
Tippkohtumise logol on kombineeritud Varssavi linna vapp ja Vana-Kreeka võidujumalanna Nike kuju. Foto: Poola välisministeerium

NATO esimene peasekretär, Indias sündinud lord Lionel Ismay sõnastas NATO peapõhimõtted nii lihtsalt, et ka tädi Maali ja onu Teodor aru said: hoida venelased väljas, ameeriklased sees ja sakslased madalad ning et NATO peab kasvama, kuni kogu vaba maailm on ühe vihmavarju all.

1949. aastal oli NATO loomise peamine eesmärk heidutada agressiivse NSVLi ekspansionismi, vältida sõjalise vastasseisu taassündi Euroopas ning julgustada poliitilist lõimumist, et vältida uue maailmasõja puhkemist Euroopas.

NATO strateegilise mõtlemise võib jagada nelja perioodi: külm sõda, külma sõja järgne periood, aeg pärast 9/11 ehk kaksiktornide ründamist ja Krimmi annekteerimise järgne aeg.

NATO kirjeldab peamisi eesmärke strateegilistes kontseptsioonides, mis on üsna paindlikult järginud muutuvat julgeolekuolukorda ja ohupilti. Esimese neist kiitis Põhja-Atlandi nõukogu heaks 6. jaanuaril 1950 pealkirja all «Põhja-Atlandi ala kaitse strateegiline kontseptsioon» ja toona nägi NATO oma peamise ülesandena NSVLi agressiooni heidutamist.

Korea sõjatule valguses seadis teine strateegiline kontseptsioon 1952. aastal eesmärgiks tagada kogu NATO territooriumi kaitse ning murda NSVLi ja tema satelliitide tahe ning võime alustada uut sõda. Külma sõja pingete kasvades ja pärast Lääne-Saksamaa NATO liikmeks saamist (1955) oli 1957. aastal kolmanda strateegilise kontseptsiooni peapõhimõtteks tuumaheidutus ehk «massiivne kättemaks», juhul kui liitlasi rünnatakse.

USA algatatud paindliku strateegia arendamine, mis hõlmas nii tavavägesid kui ka tuumajõude, viis konfliktini liitastega ja Prantsusmaa lahkumiseni NATO sõjalisest struktuurist. NATO neljanda strateegilise kontseptsooni (1968) märksõnadeks olev paindlik reageerimine tugines kollektiivkaitsele ja pingelõdvendusele, mis muutis NATO lähenemist vastasseisule NSVLiga ning aitas vältida külma sõja lõpuni tupikseisu ja tuumasõda.

Berliini müüri langemine novembris 1989 ja Varssavi pakti lagunemine kaks aastat hiljem tõid kaasa ulatuslikud poliitilised ja majanduslikud muutused kogu Euroopas ning külma sõja lõpu. Mõtlejad deklareerisid ekslikult kahepooluselise maailma ja ühtlasi ka senise «ajaloo lõppu».

1991. aastal Rooma tippkohtumisel allkirjastasid riigipead uue, esimese avaliku strateegilise kontseptsiooni, mis rõhutas transatlantilise sideme tähtsust ning nimetas liitlasi ohustavaid riske mitmetahulisteks, mitmesuunalisteks ja raskesti ennustatavateks.

Käibele tulid väljendid «kriisiohje» ja «partnerlus» ning NATO rääkis julgeoleku ja stabiilsuse suurendamisest Euro-Atlandi piirkonnas, kaasates endiseid vastaseid partnerluse ja koostöö abil.

NATO kirjeldas vajadust artikkel 5ga mitte seotud kriisiohjeoperatsioonide järele.

NATO juubeliaasta strateegiline kontseptsioon (1999) sätestas, et NATO ülesanded on julgeolek, konsultatsioonid, heidutus ja kollektiivkaitse, samuti on olulised kriisiohje ja partnerlus. NATO rääkis laiapindsest riigikaitsest, mis rõhutas

poliitiliste, sotsiaalsete, majandus- ja keskkonnategurite olulisust lisaks sõjalisele jõule. Uued riskid olid terrorism, rahvuskonfliktid, inimõiguste rikkumine, poliitiline ebastabiilsus, majanduskrahh, massihävitusrelvade levik.

Terrorirünnak USA-le muutis julgeolekukeskkonda pöördeliselt, NATO rakendas esmakordselt artikkel 5 ja läks sõdima Afganistani.

NATO peasekretär Anders Rasmusseni jõulisel juhtimisel kiitis Lissaboni 2010. aasta tippkohtumine heaks NATO üha sõnaselgema strateegilise kontseptsiooni «Aktiivne tegevus, nüüdisaegne kaitse», mis sätestas NATO põhiülesanneteks kollektiivkaitse, kriisiohje ja julgeolekualase koostöö.

Paraku ei ole sellist julgeolekukeskkonda, nagu NATO kuus aasta tagasi kirjeldas, enam olemas. NATO ainus eksistentsiaalne oht, agressiivne ja revisjonistlik Venemaa on areenil tagasi ning loob vastasseisu.

NATO strateegiad on alati olnud otseselt seotud globaalsete muutustega julgeolekukeskkonnas või oluliste arengutega Euroopas. NATO on 67 aasta jooksul tõestanud paindlikkust, arenemisvõimet ja liitlaste ühtsust globaalsete riskide maandamisel. Kõikides strateegiadokumentides on oluline roll kollektiivkaitsel, mis hõlmab lisaks tavavägedele ka tuumaheidutust. Kriisiohje ja partnerlus lisandusid arsenali alles pärast külma sõda.  

Kogu NATO ajaloo vältel on NATO liitlased nautinud rahu, majanduse ja kultuuri arengut ja eurooplaste heaolu kasvu ning seepärast on Euroopal praegu NATOt vaja rohkem kui ei kunagi varem.

Varssavi tippkohtumisel pöördub NATO suure tõenäosusega algusesse ning keskendub taas kollektiivkaitsele ja arutab teise tähtsama ülesandena julgeoleku projitseerimist vahetult NATO piiride taha, pidades silmas eelkõige Vahemerd.
------------------

Varssavi kohtumine

Millal? 8.-9. juulil.

Kus? Poolas, Varssavi rahvusstaadionil.

Kes osalevad? Lisaks töötasemel mitu korda aastas kohtuvatele kõigi NATO liikmesriikide välis- ja kaitseministritele ning kaitsevägede juhatajatele võtavad tippkohtumistest osa ka valitsusjuhid või riigipead..

See on tõenäoliselt ka viimane kord, kui NATO kohtub 28-liikmelise organisat­sioonina, sest juba mais saatis allianss oma riikide pealinnadesse heakskiit­miseks Montenegro liitumisotsuse. Juba sügiseni, kui Montenegrost saab amet­likult 29. liige, osalevad selle Balkani väikeriigi esindajad kõigil NATO koh­tumistel, kuid hääleõiguseta vaatlejana.

Peale liikmesriikide kutsutakse tippkohtumise ka erinevate partnerriikide esindajaid, kes osalevad üksikutel sessioonidel.

Millised on kandvad loosungid? Kui alates Ukraina konflikti puhkemisest kardinaalselt muutunud seisu idapiiril kavatseb allianss fikseerida loosungiga «Julgustuse juurest heidutuse juurde», siis tõsiselt võetakse jutuks ka lõunast seoses terrorismi ja migra­tsioo­­nikriisiga lähtuvad probleemid. Viimast tähis­tatakse loosungiga «NATO 360 kraadi».

Mitmendat korda? Kui arvestada ka 1949. aastal Washingtonis liidu rajamiseks korraldatud kokkusaamist, on Varssavis tegu on alliansi 27. tipp-kohtumisega. Eestile lähim punkt, kus NATO tippkohtumist on peetud, oli 2006. aastal Riia. Tallinnas on võõrustatud kraad väiksemaid alliansi kokkusaamisi – kaitseministrite tasemel NATO-Ukraina komisjoni istungit 2008. aasta novembris ja alliansi välisministrite kohtumist 2010. aasta aprillis, napilt pärast kurikuulsat Islandi tuhakriisi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles