«Papa ütles meile, et vaadake nüüd maailma viimast korda, sest varsti lähme põhja. Ema rahustas mind ja venda, et ärge muretsege, peagi oleme kõik koos Jeesusega...» – just nii kirjeldab Haapsalus sündinud väliseestlane Indrek Lepson 1944. aasta paadipõgenemist Nõukogude režiimi eest vabasse maailma.
Oli sügistorm, paat oli triiki vett täis ning mootor seisis juba ammu. Vett tuli sisse rohkem, kui jõuti välja uhada. Kogu kaasavõetud moon oli üle parda visatud. Õnneliku juhusena leidis Indreku isa Rein paadipõhjast lekkiva augu, mis puruksrebitud riideräbalatega väiksemaks topiti. Ehk oli see saatuse mäng või jumalik puudutus, kuid tol tormisel ööl õnnestus 33 vabaduseihkajal külmast merehauast pääseda.