Galerii ja video: õige sisearhitekt talub vett ja ämblikke

Et sooritada edukad vastuvõtukatsed kunstiakadeemiasse, on tarvis ikka head pead, kunstiannet või lihtsalt õnne. Vahel aga ka päästevesti, vihmakeepi, vähemalt üht paari kuivi jalavarje ja aega, sest tagasitee koju võib osutuda ootamatult pikaks

Pealinnas paistab päike ja ilm on enam-vähem tuulevaikne. Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonda pürgijad seavad end bussile, mis nad Salmistu sadamasse sõidutab. Sealt edasi viib kaater Pedassaarele. Tänavused sisseastumiseksamid on sootuks teistsugused.

Mina ja fotograaf oleme vaatamata väikesele ekslemisele õnnelikult pärale jõudnud. Inimtühjas sadamas tervitab meid kõrvulukustav tuul ning merelained. Silmitsedes pisikesi paate ja kaatreid, mis kai juures hõljuvad, tekib kõhe tunne. Kas need ongi need, mis meid ühelt kaldalt teisele viivad?

Loo lõpuks on pea iga asjaosaline läbimärg, külmunud ja tuulest viidud. Kuid olgu öeldud, et elu peabki seiklus olema.

Eksamipabin

Bussitäis ootusärevuses tudengeid jõuab sadamasse. Bussijuht olevat neile teatanud, et Pedassaare ja mandri vahelisel alal on ikka päris mitu inimest ära kadunud. Tuletasime üksteisele meelde, et me mitte ei uju ega jaluta, vaid saame teisele poole kaatriga ja see kõik on hoopis teine asi. Ise jälgisime samal ajal silmanurgast minikaatrit, mis ebalevalt nii ühele kui ka teisele küljele loksus. Olgu siis nii. Vähemasti viskab paadimees Märt Praks meile päästevestid.

Paadimees on ainus, kelle riietus vähekenegi eelolevale retkele vastab. Teda vaadates hakkab aina enam selgeks saama tõsiasi, et põlvini kummikud ja hiiglasik kilejope on selles olukorras ainus õige riietus. Meie aga oleme eht linnalapselikult teksades, ketsides ja kingades ning täiesti mõttetutes suvemantlites. Paadimees ulatab kõigile päästevestid. Jääb siis silmitsema fotograafi kaamerat ja soovitab selle targu kotti peita. Samuti palutakse jalast visata ketsid. Kuivade jalgadega me rannaliival ei maanduvat.

Ronime kaheksakesi paati ja Praks tõmbab mootori käima. Mina ning fotograaf läheme lugu tegema, kuid kõigi ülejäänud teekonnakaaslaste jaoks on kogu see sõit märksa suurema kaaluga. Uurin enda vastas istuvalt neiult, kuidas selline ekstreemne olukord tema närvidele mõjub. Neiu vastab, et tõtt-öelda on tal tähtsamatki, millest mõelda, ning näkku lendav vesi ja juukseid sasiv tuul on köömes teadmise kõrval, et saarel tuleb vastuvõtukomisjoniga vestelda. Nõustun. Parimal juhul võiks ehk vallatust kaatrisõidust tulenev adrenaliin anda enneolematu enesekindluse, millega vastuvõtukomisjon maha murda.

Jõuame saarele ja paadimees ajab meid kõiki ükshaaval pardalt minema. Kaldale kuiva jalaga pääsemiseks on tarvis teha üks suuremat sorti hüpe. Meile tuleb vastu projektijuht Natalie Mets. Tundub, et saarel asuva esimese metsamaja võib ümber nimetada peastaabiks. «Minge mööda seda metsateed otse, kuni jõuate kalju, ei, nõlvani. Sealt läheb trepp, mida mööda minnes jõuate vastuvõtukomisjonini,» seletab Mets kandidaatidele.

Punases tuulejopes sisseastuja Sandra Mirka asub teele ja meie, pooleldi veel tuulest räsitud, võtame sappa. Metsarajal loogeldes näeb ta välja nagu punamütsike ning see on vahva vaatepilt. Muide, ka Mirka oli veendunud, et katsetele viib meid praam.

Vestlus keset männimetsa

Idee tulevased sisearhitektid perifeeriasse vedada tekkis veebruarikuus, kui komisjon avastas, et viimastest katsetest olid neile jäänud väga mõrkjad mälestused. Paljud tudengid olid tulnud käega lööma ja eriala ei olnud nende esimene valik. Animarežissöör Kristjan Holmi arvates on aga Pedassaarele jõudnud inimeste seas tõesti põnevate visioonidega kandidaate. «Inimesed sõeluvad seal lainete vahel loksudes ehk ka oma mõtted läbi,» leidis Holm.

Sisearhitektid loodavad, et looduslik valik teeb oma töö. «Ainult tugevamad jäävad alles ja jõuavad siia saarele. Vaja on ju ületada tormine meri, linnast maale sõita ja omakorda saarel orienteeruda läbi selle tuulise männimetsa ning leida see tee meie juurde,» räägib arhitekt Sille Pihlak. Ta lisab, et see üksinda läbitud teekond läbi metsa komisjoni juurde võiks ülikooli pürgijale mõjuda kui meditatsioon.

Tee läbi metsa kulgeb rahulikult. Kui aga rajalt kõrvale kalduda, on oht takerduda võrkudesse, mille keskel peesitavad hiiglasliku paunkehaga elajad. Ämblikufoobia käes kannatajatele soovitaks seega rajal püsida. Märkamatult jõuamegi nõlvani. Mändide vahelt võib näha üht majakest, mille sees on suitsusaun. Maja ees puust laua taga istub vastuvõtukomisjon: Hannes Praks, Edina Dufala-Pärn, Sille Pihlak, Kärt Ojavee ja Kristjan Holm. Punase jopega tüdruk astub julgel sammul nende juurde, istub maha ning paneb portfoolio lauale. Algab vestlus.

Jälgime toimuvat mäenõlvalt. Mina püüan kõigest väest ämblikevõrke vältida, fotograaf aga pildistab neid. Iga kandidaat vestleb komisjoniga umbes viisteist minutit. Nii et ei lähe kaua, kuni järjekordne ülikooli pürgija mööda metsarada meie poole kõnnib ja veidikeseks ootama jääb. See tüdruk käis ka möödunud aastal katsetel. Ta meenutas, kuidas intervjuu ja portfoolio esitelmine toimus kõledas valgete seintega klassiruumis. Närvidele ei pakkunud rahustust ka seinal tiksuv aeg. Näiteks hetk, mil sa tead, et neli minutit ja kolm sekundit ning siis võta oma asjad, viska kotti ja lahku ruumist. Tüdruk leiab, et kui ämblikuvõrgud välja arvata, siis oli jalutuskäik isegi rahustav. Noogutan.

Juba tulebki punase tuulejopega Mirka, kes leiab, et sisseastumiskatsete toomine mändide alla on kõige lahedam lahendus maailmas. «See pole nii akadeemiline, vaid vabas vormis ja kodune nagu suitsusaunas. Ma ei oskagi ühest sisseastumiseksamist midagi paremat tahta,» räägib Mirka.

Pakk küpsiseid kaasa

Esimese satsi vestlused on jõudnud lõpusirgele. Aeg tagasi argiste toimetuste juurde minna. Mändide vahel olles polnudki tunda, et tuul on end vahepeal halastamatult üles keerutanud. Peastaapi jõudes teatab Natalie Mets, et me kibekähku paati roniks. Vastasel juhul jäämegi saarele. Paadimees käsib meil nüüd ja kohe jalanõud ära võtta, päästevest selga tõmmata ning pardale ronida. See aga osutub raskeks katsumuseks, sest tugeva tuule tõttu on kaatrit pea võimatu kaldal hoida. Pardale pääsemiseks tuleb teksapükstes põlvini vees sumbata. Nüüd ma siis mõistan: kuivade jalgadega me tõepoolest rannaliival ei maandu.

Niipea kui olen pardal, ütleb paadimees Praks: «Maha! Mootor läks katki.» Naerdes kilgates ja tekkinud segadust nautides hüppame taas külma vette, ronime kaldale ning haarame nöörist, mis on kinnitatud kaatri esiotsa külge. Et see paganama paat ometigi üksinda ära ei seilaks.

Mõni hoiab nööri, mõni istub mändide all ja loobib kive. Punase jopega Mirka tõdeb, et enne eksamit oli kole närv sees ning seetõttu unustas ta söömise sootuks. Nüüd ta muidugi kahetseb, sest tuul tõuseb pidevalt ja iga mööduva minutiga muutub väiksemaks lootus, et keegi meist õigel ajal oma argiste toimetuste juurde tagasi jõuab. Mu isal on kombeks ikka öelda, et alati peab kotis olema pakk küpsiseid, sest see aitavat vähemasti esimese näljahäda vastu. Tal on õigus.

Tagasi üles