Raadioamatöörid haaravad kriisides tähtsa rolli

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raadioamatööri Viljo Alliku seadmed.
Raadioamatööri Viljo Alliku seadmed. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Kui Nõukogude sõdurid tahtsid 1991. aasta 20. augustil Tallinna teletorni vallutada, jälgisid Eesti raadioamatöörid soomukite liikumist ja panid sõdurite sidele segajad peale. Kui Eesti peaks sattuma sõjalisse konflikti, muutuks nende roll taas oluliseks. 

Raadioamatööride abi kasutatakse Viljo Alliku sõnul ka looduskatastroofide piirkondades, kui olemasolevad sidesüsteemid ei toimi. «Neil on võimalik oma tehnikaga side väga kiiresti taastada,» lausub ta. Raadiojaamad saab paigutada kiiresti sõidukitele ja ringi liikuda.

Raadioamatööride ühingu juhatuse aseesimehe Arvo Pihli sõnul oli 1991. aasta pöördelistel päevadel tõsiselt ametis paarkümmend raadioamatööri. «Vägede tollane side oli üsna lahtise tekstiga tavaline mikrofoniside,» lausub Pihl. «Seda nii jälgiti kui ka segati. Suhteliselt edukalt õnnestus side kinni panna kogu teletorni kambal.» Raadioamatöörid korraldasid muide ka Balti keti operatiivsidet.

Sõjaolukorras ründaks vaenlane tõenäoliselt sidesõlmi ja oma nutitelefone võime siis kasutada lutsukividena. Samuti rünnataks elektrijaamu ja põhilisi magistraalliine. Niisiis poleks sidevõrkude vooluga varustamiseks enam ka elektrit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles