Nädal pärast rünnakut: mõistan, et ma pole kunagi viibinud surmapaigale lähemal

«Maman, maman!» hüüab teismeline piiga väga vaikselt, peaaegu sosinal, kuid tema nõudlik toon reedab suurt segadust. Emast kaks sammu eemal seisev neiu hoiab käes üksikut valget roosi, ta vajab ema julgustust ja kinnitust, et just siia – sadade teiste õite, mängukarude, kaartide, veel kümme päeva tagasi väikelapse jalas olnud kinga, mudelautode, erinevate lippude, T-särgi ja nokamütsi vahele - on õige see roos panna.

Päikeseprillide taha varjunud ema annab käeviipega märku, et tütar ootaks, sest enne peab ta veel kahele pisut nooremale tüdrukule roosid ulatama: just nende tsellofaanist välja harutamisega ta parasjagu tegelebki. Mõne hetke pärast on nad neljakesi leidnud lilledele sobiva koha. Aeglaselt, üksteise järel, sõnatult asetavad nad õied ühe pruuni karukese kõrvale.

Ma ei suuda seda hetke pildistada, sest mul on tunne, et kui ma seda teen, siis ma röövin neilt nende leina, nende hetke öelda «head aega» või «me jääme sind/teid alati mäletama».

Lained on rajus, kajakad tiirutavad ja laskuvad siis kivisele rannale. Väikesed poisid, nii viiesed-kuuesed, loobivad lindudele saiatükke. Nende ema vaatab kaugusse, merele, aeg-ajalt nagu oma mõtetest ärgates, vaatab poisse ning ütleb neile midagi, ja siis suunab pilgu taas merele. Poisid katkestavad korraks mängu, jooksevad kaldal istuva ema juurde, kallistavad teda.

140 sammu

Nice'i rannas on laupäeval vaid mõnikümmend inimest. Hotelliplaažide päikesetoolid on enamjaolt tühjad, metsikus ehk rahvarannas on mõned vapramad suvitajad laotanud kividele linad ja püüavad puhkepäevast võtta maksimumi. Neist kaks meetrit kõrgemal seisavad inimesed langetatud päi. Vaikides.

Vaid 216 tundi tagasi, 14. juuli keskpäeval võis kivisel rannal avaneda üsna samasugune pilt, ainult inimesi oli rohkem, sest toona oli tuulevaiksem. Kui üheksa päeva tagasi oli see tavaline mereäärne promenaad, siis täna kohtuvad just Promenade des Anglais'l kaks äärmust – lein ja lust, surm ja elu, turistid ja leinajad.

Promenade des Anglais'l on leinalilledega palistatud vaid väike jupike kõnniteest, umbes 140 sammu pikk kitsas riba. Teisel pool teed on lilledesse ja mälestusmeenetesse mattunud Nice'i piirkonna Prantsusmaaga liitmise (leidis aset 1860. aastal – toim) 100. aastapäeva monumendi lähedal olev pargiala.

Rannaäärsel promenaadil tuul ei halasta, vaid rebib mälestuspilte ja joonistusi. Püüan mõne lendu pääsenud pildi kinni ja surun selle tugevamini lillede vahele. Näen ka, kuidas üks keskealine naine paneb paberitele kive peale. Mõned sammud eemal asetab tõmmu noor naine lisaks lilledele maha ka kirja, see on kinnises ümbrikus. Ta sätib peale oma lillede paika ka mõned teised kimbud, ta liigutused on täpsed, rahulikud – sellist vaikivat kahekõnet olen näinud kalmistutel, kui korrastatakse lähedaste haudu.

Mul ei ole kaasas ühtegi õit – päikeseprillide, selfipulkade ja kübaratega äritsejad pole uue olukorraga kohanenud, sest Nice'i terroripaiga läheduses lilli ei müüda – , seega pole mul «luba» astuda piirdeaia sisse. Mitte keegi küll seda ei keela, aga kirjutamata ja sõnastamata seadus – surmaplatsile tohivad minna vaid leinajad, turistid jäägu teisele poole – on õhus tajutav.

Seistes leinalilli jalakäijatest eristava piirdeaia ääres, mõistan, et ma pole kunagi viibinud surmapaigale lähemal, võib-olla seisis just täpselt sel samal paigal keegi 84 hukkunust, 202 vigastatust...

Leinajad ja turistid

Vihm ja korravalvurid on kaotanud kõik nähtavad jäljed. Kuid tuhandete leinajate südamest tulnud sõnad, valu ja kurbus on neile loetud meetritele ehitanud ümber kaitsemüürid, nähtamatu kiriku, pühakoha, kus ei ole ühte ja ainsat jumalat.

Kuulen enda ümber vene, rootsi, inglise ja loomulikult prantsuse keelt. Promenade des Anglais'le on tulnud nii leinajad kui ka leinaturistid. Üks viimastest soovib, et ma teeksin temast pilti – ta jääb fotole laia naeratusega. Kuuldes, et olen Eestist, teab ta, et hukkunute seas oli ka eestlasi ja avaldab kaastunnet, kuid tema sõnad pole siirad, sest eelkõige otsib see vanem itaallane seltsi, terrorist rääkimine on hea võimalus tutvust sobitada. Kuid enamik turiste käituvad neil promenaadimeetritel leinapaigale kohaselt.

Ma teadsin, kuhu lähen – olin nädal aega jälginud prantsuse telekanalite uudiseid, näinud kümneid kaadreid Nice'i terrorirünnakus hukkunute mälestamisest Promenade des Anglais'l. Kuid ristmikule jõudes on minu põsed pisarais. Kui turvaline tele-/arvutiekraan minu ja maailma vahelt kaob, alles siis jõuab päriselt kohale 31-aastase Tuneesia juurtega Mohamed Lahouaiej-Bouhleli teo tragöödia. Olin olnud šokeeritud rünnakust Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille'i vallutamise aastapäeva tähistanud rahvamassile, aga ma polnud veel tundnud valu, lootusetust, jõuetust…

Seistes Nice'is vastastikku leinajatega, lilledega, on mul ääretult kurb, lausa füüsiliselt valus ja halb olla. Samas püüan tundeid vaigistada – sul ei ole õigust siin nutta, sina ja sinu lähedased on elus, hinga rahulikult, kuivata silmad ning mine edasi, sest sina ju otsustasid Avignoni teatrifestivalile lennata Pariisi kaudu ja loobusid plaanist teha minipuhkus Nice'is.

Lutipudel, valge karu ja kivike kirjaga «never forget», üksik roosa king, sajad erinevad kaisuloomad. Üks väike blond tüdruk kirjutab midagi paberile, vanem mees kohendab kaisujänese asukohta, noor paarike püüab juba kümnendat korda süüdata teeküünalt, mustas kleidis neiu punase roosiga... Ma nutan, varjates silmi päikeseprillide taha, kuid taskurätt reedab mind ja mullegi tullakse kaastunnet avaldama. Keskealine naine, kes minuga rääkima hakkab, ütleb, et tema käib siin iga päev. Kõigi pärast.

Mõne aja pärast otsib mind üles noorem meesterahvas, kes kutsub homme palvetama, lisades, et nad on budistid. Mehe silmad säravad ning ta lubab, et üheskoos on kergem.

Ma olin välja mõelnud küsimused – kuidas on Nice üheksa päevaga taastunud? Millised on inimeste meeleolud, tunded? Kuidas sellest kriisist välja tulla? Mida riik ja inimesed saaksid ja võiksid teha? Prantsusmaa luurejuht hoiatas riiki kodusõja eest, kui tõenäoliseks te seda peate? Ja nii edasi ja nii edasi. Kuid ma ei esitanud neist küsimustest mitte ühtegi. Ma ei suutnud rääkida, Promenade des Anglais pole koht vestlusteks, seal inimesed vaikivad või lausuvad sosinal mõne sõna oma lähedastele. See on vaikuse koht.

Meri rahustab

Tänaval patrullivad täisrelvis neljakesi liikuvad sõjaväelased. Viietunnise külaskäigu ajal nägin nelja eri patrulli, alati oli neist mõni selline ludri nooruk, kelle kõrval sammus tätoveeringutega mees, kelle olek ja pilk andsid märku, et ta on käinud mitmel missioonil. Ta keelas väga rahulikult pildistamise, hoides näppu päästikul.

«Uuele normaalsusele» viitab aga suuremate poodide uus kord – uksel tuleb turvameestele näidata ette kott, Nicetoile'i kaubamaja turvamehe kõrval näen mitmeid pooleteise- ja kaheliitriseid joogipideleid. Kui H&Mi turvamees kontrollib lapsevankriga mosleminaist, taban end möödudes mõtlemast, et näed, teie peate ka nüüd kannatama. Samas ehmun oma äsjasest mõttest: see naine pole ju süüdi!

Teel randa silmitsen kutsuvaid vitriine ja valin lõunasöögiks restorani. Kuid rannast tulles pole mul mingit isu, kui ühe poe ukse kõrval näen kolme mustvalget A4-formaadis pilti, ühel neist rünnakus hukkunud eestlane Rickard Kruusberg.

Mis küll maailmas toimub? Kuidas seda kõike peatada? Minu kõrval seisatab üks vanapaar, nad räägivad midagi ja osutuvad fotodele, poiste vanusele…

Pööran otsa ringi ja lähen tagasi randa. Meri rahustab, see on oma muutlikkuses püsiv, kindel kui kalju, astun lainetesse, ootamatult tuleb üks suurem laine ja teeb mind põlvedeni märjaks. Naeratan. Saan aru, miks inimesed siin rannas istuvad.