Kommenteerides Wikileaksi vahendusel paljastunud president Toomas Hendrik Ilvese mõtteavaldusi, leidis poliitikavaatleja Ahto Lobjakas, et lisaks tülgastusele Arnold Rüütli vastu motiveeris Ilvest presidendiks kandideerima ka reaalne soov presidendiks saada.
Seega võib Lobjaka väitel võtta vaid osalise tõena Ilvese USA suursaadikule öeldut, et presidendiamet on talle eneseohverdus riigi nimel, mis toob pealegi kaasa rahalise kaotuse.
«Minu hinnangul on see fifty-fifty,» rääkis Lobjakas Postimees.ee’le. «Loomulikult on selge, et Ilvesel ja tema taga olevatel parteidel oli sügav ja terav antipaatia Rüütli ja selle vastu, mida ta esindas.»
Kuid Lobjakas, kes töötas aastaid Raadio Vaba Euroopa Brüsseli korrespondendina, lisas, et asjal on ka teine pool – Ilvesel oleks hakanud europarlamendis igav.
«Kui sa ei ole väliskomisjoni aseesimees, nagu Ilves poleks enam viimased 2,5 aastat saanud olla, on europarlamendi saadikuna väga vähe teha, võrreldes Eesti presidendi ametiga, mis on ikka Euroopas esimese liini amet.»
Tema hinnangul on riigipead ja valitsusjuhid Euroopa poliitikamaastiku absoluutne tipp. «Mingi Euroopa Parlamendi saadik, isegi kui ta teenib nii palju kui ta teenib, ei ole täispoliitilises eas inimese jaoks mingi märkimisväärne eneseteostus.»
Lobjaka sõnul ilmestab Eesti presidendi ametiposti tähtsust hästi Euroopa Komisjoni transpordivoliniku Siim Kallase käitumine.
«Jõulude paiku oli Kallasega rida intervjuusid ja ta ei välistanud üldse presidendiambitsiooni. Kui kaks ametiaega Euroopa Komisjoni asepresidendi kohal olnud inimene peab presidenditooli piisavaks väljakutseks, siis Euroopa Parlamendi saadiku puhul on ta seda enam ja kordades.»
Ainsa Eesti ajalehena juurdepääsu enam kui 251 000 Ameerika ühendriikide diplomaatilist ettekannet hõlmavale nn Wikileaksi andmebaasile ligi pääsenud Postimees kirjutab täna USA suursaadiku Aldona Wosi memodest enda riigi välisministeeriumile 2006. aastal.
Need peegeldavad muuhulgas toona alles presidendiks kandideeriva Eesti eurosaadiku Toomas Hendrik Ilvese suhtumist oma võimalikku uude ametiposti ning tollal ametis olnud presidenti Arnold Rüütlisse.
«Avalikult põlglik praeguse presidendi Arnold Rüütli suhtes, seletas Ilves, et ta pidi kandideerima, kuna ei võinud välja kannatada väljavaadet: veel viis aastat Rüütli ning tema «kolhoosiesimehe mentaliteediga»,» seisab ettekande kokkuvõttes.
Sama allika kohaselt selgitas Ilves lisaks, et ta on juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda siis, kui andis ära koha Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina, asumaks suursaadikuks Washingtonis, ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks.
«Ilves väitis, et ta pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.»
Ameerika diplomaatilise ettekande koostajad üritasid siinkohal vastata küsimusele, mis ikkagi on Ilvese motivatsioon, et ta siiski kandideerib. Ning andsid dokumendis ka vastuse.
«Lihtne. Ta põlgab praegust presidenti Arnold Rüütlit, öeldes, et Rüütli ametiajal pole Eestil sisuliselt presidenti olnud. Ning Ilves usub, et ta on ainus, kel on võimalus Rüütlit võita.»