Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/08/18/5730091t1h8caf.jpg)
Nõukogude ajal seostus isiklik sõiduauto millegi väga kalli ja prestiižikaga. 1980ndate keskel meie teedele jõudnud VAZ 2108 Lada Samara oma moodsa voolujoonelise kere ja uudse esisillaveoga oli aga midagi sootuks vapustavat – täiesti läänelik auto! Selles oli varasemate mudelitega võrreldes rohkem elektroonikat ning kapoti all leidus kaitsmeplokile lisaks veel üks veidi salapärane vidin – kilukarbi mõõtu, kandiline ja alumiiniumist kinnine karp nimega kommutaator, mis kogu selle elektroonika tööd juhtis ja kontrollis.
Esimene korraline ülevaatus uue masinaga läks libedalt, sest Rocca al Mare autode tehnoülevaatuse punktis (seda pole enam ammu olemas) ei osanud kaks tehnikut minu sõidukiga midagi peale hakata, nad polnud sellist imemasinat varem lihtsalt näinud. Kuulsin, kuidas üks teiselt sosinal küsis: «Mis me teeme? Ma ei ole sellise autoga varem kokku puutunud.»
Teine vastas: «Mina samuti. Ah, kirjutame, et on korras, ja asi vask!»
Uhke tunne
Ükskord tiheda liikluse tõttu väikese kiirusega Kadaka autoturule lähenedes märkasin, et auto taga jookseb keegi üle keskea meesterahvas. Jäin seisma, kerisin küljeklaasi alla ja küsisin, mis mureks. Mees anus hingeldades, et ma auto talle müüksin. Pidin teda kurvastama, et sõidan turule mitte masinat müüma, vaid mõnda jubinat otsima.
Mäletan veel, et laulva revolutsiooni aastatel sotsialistlikust Tšehhoslovakkiast saabunud külalistes lõi välja väike kadedus, sest nende kodumaal oli Lada Samara üpris haruldane ja taganõutud kaup.
Vabamüügis sõidukeid ei olnud. Uus null-kaheksa maksis poes 8500 rubla, aga lisaks oli ju vaja ostuluba. Neid jagati lihtrahvale näpuotsaga töökohtade kaudu. Kasutatud auto soetamiseks ostuluba vaja ei olnud ning see oligi paljudele ainuke võimalus endale sõiduvahend muretseda. Nii ka mulle.
Oma elu esimese auto müügikuulutust nägin Õhtulehes. Saatus tegi mind õnnelikuks omanikuks seetõttu, et küsitud summa oli mul olemas ja müüjal oli suhteliselt kiire, sest ta pidi välja ostma uue ja veel parema, tagaluuki juurde arvates viieukselise mudeli 2109. Ja seda veel ostuloaga alusel, riikliku, odava hinnaga. VAZ 2109 maksis poes üle 9000 rubla ja selle tagaistmetele pääses tagumistest ustest. Null-kaheksat kutsuti rahvasuus aga litsilõksuks, sest tagumiselt istmelt sai välja ainult siis, kui juht või kõrvalistuja väljus ja oma istme seljatoe väikest kangimoodi nuppu üles liigutades ette lükkas.
Nõukaaja lõpus saabus aeg, kui rubla odavnes kohutava kiirusega. Mina ostsin oma auto 5. augustil 1989 15 000 rubla eest, millest 6640 pidin tasuma autokaupluse kaudu. Ülejäänud summa tuli tolle aja kombe kohaselt maksta omanikule sularahas. Mu esimese auto läbisõit oli 51 430 kilomeetrit. Mõni aeg hiljem tulnuks maksta juba mitu korda rohkem, sest rubla kaotas kiiresti väärtust. Minust uhkema tundega mõõtsid oma «triikrauaga» (ka nii hüüti seda masinat) maanteed pika tiivaga auto omanikud. Pikk tiib oli juba uuematel autodel, see ulatus kuni ninani välja, vanematel masinatel aga olid esitiib ja ninaosa eraldi. 1300 cm3 bensiinimootorile lisaks hakati tegema ka 1500 cm3 jõuallikaid ning pikk tiib ja 1500 olid ikka väga kõva sõna. Aga see kõik see mõnu ei kestnud kaua, sest kohe taastati Eesti iseseisvus ning piiride avanedes hakkas teedele tulema üha rohkem lääne autosid.
Libapraod esiklaasis
Kui ma auto ostsin, teatas müüja, et sellel on esiklaasi asemel hoopis pleksiklaas. Esiklaase polnud saada ja neid varastati – noaga lõigati kummitihend puruks ja nii see klaas läinud oligi. Turul müüdi isegi läbipaistvaid kleepse pragudega, mida sai esiklaasile paigaldada, jätmaks muljet, justkui oleks esiklaas praguline ning seepärast ei tasu seda varastada. Praegu tundub see uskumatu! Mingi aja pärast vahetasin pleksiklaasi korraliku esiklaasi vastu, sest kui päike paistis eestpoolt vähegi madalama nurga alt, ei näinud läbi kojameeste kriibitud pleksiklaasi suurt midagi. Elvex hakkas esiklaase tegema ja tänu sellele nende vargused ka lõppesid.
Nõukaajal ja riigikorra muutumise segastel aegadel juhtus ikka kentsakaid lugusid. Lihtsamad tööd said koos sõbraga ise ära tehtud, kuid keerulisemad mootoritööd lasin teha teeninduses. Ükskord võeti seal mootor lahti ja selgus, et üks jõuallika laager on omadega kohe-kohe täiesti läbi. Aga uut teeninduses polnud. Nii tormasin mööda linna ringi ja otsisin vajalikku varuosa. Lõpuks sain selle althõlma tuttava isa kaudu VAZi varuosade laost. Auto muidugi seisis kogu selle aja teeninduses ning ma ise ka oma tööd teha ei saanud. Ent kui masina korda sai, oli see selline õnn, et ei oska seda sõnadesse panna – seda tuleb ise kogeda.
Loo puänt on aga selles, et VAZi teenindus ja varuosade ladu asusid ühes majas Mustamäel. Ma teadsin seda, kuid teeninduses töötav tuttav hoiatas, et laost ei õnnestu midagi välja rääkida. Nii läksin lattu viimases hädas, teatades tuttava isale, et olen see ja see, terve Tallinna autopoed on tulutult läbi kamminud ja ilma uue laagrita jääbki mu auto töökotta seisma. Saingi vajaliku jupi kätte ja masina jälle töökorda.
Võib öelda, et defitsiit sünnitas defitsiiti. Kui mina otsisin vajalikku varuosa mööda linna taga, siis olen kindel, et see oli paljudel Samara omanikel garaažis kenasti riiuli peal olemas. Nii oli ka mul igaks juhuks hulgaliselt autojuppe varutud. Näiteks esiklaas, kapott, külje- ja ukseplekid ning kõiksugu pisemaid vidinaid. Samal ajal oli neid kellelegi kindlasti väga vaja. Ükskord päästis juppide kogumine lausa mu masina. Nimelt litsus 1997. aastal üks kõrvalrajal liikunud veoauto Paldiski maantee kitsa viadukti all mu auto ukse sisse. Kindlustus leidis, et nii vana neljarattalise taastamine läheb kallimaks kui masina turuväärtus. Parandamise asemel pakuti veidi raha ja masin oleks läinud vanarauda, pisku summaga aga poleks ma samaväärset autot saanud. Õnneks olid mul endal ukseplekid garaažis olemas, teenindus tegi selle võrra töö odavamalt ja auto oli päästetud.
Nokitseti ise
Minu auto pärines esimestest partiidest, see oli tehtud 1985. aastal ja ilma tagumise kojameheta. Hilisematel sama marki masinatel oli see juba alguses olemas. Käisin siis Kadaka autoturul, ostsin kojamehe koos mootoriga, puurisin augu (õige koht oli plekki pressitud ja kühmuna näha) ning panin kojamehe paika. Esialgu puudus ka kõrvalistujapoolne peegel, mille siis samuti ise hankisin ja paigaldasin. Kadaka autoturg oli 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses autohuvilise paradiis, kust sai peaaegu kõike, mida nõukogude neljarattalisele vaja. Ning oli üsna tavaline, et mehed nokitsesid õhtuti või puhkepäeviti garaažis oma plekist sõbra kallal.
Auto juures sai ise tõesti palju ära tehtud – kohe alguses paigaldasin uued istmekatted, et istmed ei kuluks. Praegu tundub see naljakas, kuid siis oli enesestmõistetav. Istmekatteid toodeti paljudele mudelitele. Paigaldasin ka tol ajal üldlevinud asjad: karterikaitse, sest teed olid kehvad, ja talvise soola kaitseks rattakoopakaitsed, teisisõnu logarid. Auto sai piiride avanedes ja kapitalismituulte tulemusel nelja kõlariga vägeva autoraadio-maki. Lisasin armatuurlauale tahhomeetri, taha salongi lae alla paigaldasin kaks lisastopptuld. Alguses vahatasin autot igal aastal ning kuna hoidsin masinat garaažis, siis oli see aastaid nagu uus. Kuid aeg tegi oma töö, masin hakkas väsima, nõudis pidevat tähelepanu ja sageli remonti. Sai siis uue peremehe – loodan, et hea.
Tubli teekaaslane
Auto teenis mind ja mu peret väga hästi, sõitsime sellega 12 aastat ning kui kunagise unistuste auto 2001. aastal maha müüsin, sain tubli masina eest isegi 15 000 krooni. Uus omanik viis selle kusagile Viljandi lähedale maale. Hea teekaaslane (tagaluugil oli kirjas Sputnik, mis vene keeles tähendab kosmosesse lennutatud tehiskaaslast, aga ka teekaaslast) ei jätnud mind kordagi teele. Tõsi, korra tõi sõber oma autoga meid köie otsas koju, sest olin bensiinikriisi ajal paaki kallanud kusagilt hangitud mitteriiklikku nn kommertsbensiini. Nagu hiljem selgus, sisaldas see vett. Aga see ei olnud auto süü, tema teenis mind truult, kuigi enne müümist ei tahtnud justkui protesti märgiks mõnikord töösooja mootoriga enam käima minna.
Lõpetuseks meenub veel, et nõukaaja lõpus siia sattunud lääne inimesed ei suutnud kuidagi uskuda, et pruugitud autod maksavad rohkem kui need, mida poes müüakse.