Mis on 25 aastat hiljem esimene asi, mis 1991. aastale mõeldes meelde tuleb?

Pärast Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamist ülemnõukogu loožis 20. augusti hilisõhtul: Eesti Komitee ja ülemnõukogu olid jõudnud kokkuleppele, klaase Riia vahuveiniga löövad kokku (vasakult) Sirje Endre, Marju Lauristin, Vardo Rumessen, Tunne Kelam ja Arnold Rüütel. Foto: Tiit Veermäe

Marju Lauristin, Eesti NSV Ülemnõukogu juhataja asetäitja

Neist päevist on mul kõige enam meeles 20. augusti otsuse ettevalmistamine ning otsuse ettelugemine. Usun, et kõigil, kes sel hetkel Toompea saalis olid, on need elu suurimad positiivsed emotsioonid. Ja mul oli lisaks veel see, et olin sel hetkel ise puldis ja lugesin otsust ette.

Aga mäletan neist päevist ka negatiivseid emotsioone, mida ei tahaks mäletada. Olime koos Peeter Vihalemmaga Rootsis, kui Moskva sündmused algasid. Oli selge, et peame kiiresti tagasi tulema, aga käisime siiski ka esmaspäevasel miitingul, mida Stockholmis Baltimaade vabastamise toetuseks tollal igal esmaspäeval Norrmalmstorgi väljakul peeti. Ja kui me siis Tallinnas lennukiga maanduma hakkasime, paistsid all Vene sõdurid. Olin valmis, et nad ei jälgi niisama, vaid tegutsevad aktiivselt…

Sirje Endre, Eesti Komitee aseesimees

Alati näib, et ajalugu on kusagil kaugel. Aga tol õhtul kell 23.03 riigikogu seinakella poole vaadates oli ajalugu selles saalis selgelt tunda.

Kuigi iga 20. augusti eel ilmub välja inimesi, kes teatavad, et just tänu neile üldse taasiseseisvumine tuli, on siiski tähtsaim alati meelde tuletada, et Eesti riigi taastas Eesti rahvas. Meie kõigi koondumine ühise tahte alla tõi meile tänaseks 25 aastat kestnud taas vaba riigi. Ja tõi ilma vereta.

Heinz Valk, Eesti NSV Ülemnõukogu liige

Esimesena tulevad meelde toonased tunded: oli ärevus, oli mure ja oli ka lootus. Need olid omavahel põimunud, sest esiteks me ei teadnud, milleni võib riigipöördekatse jõuda, mis on selle tagajärjed ja kuidas see meid isiklikult puudutab. Seal kõrval oli teine tunne, et nüüd on meil harukordselt hea võimalus teha lõpuks teoks see, millest olime aastaid unistanud.

Ja lõpuks, kui see asi tehtud sai ja otsus vastu võetud, oli kohutav väsimus. Ei olnud isegi meeletut rõõmu, vaid väsimus. Sest olid olnud kaks päeva tõelist närvide mängu.