Tippkirurg: Eesti arstid tegutsevad Afganistanis teistega võrdselt

Berit-Helena Lamp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirurg Tiit Meren Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsi kõrbes asuvas sõjaväebaasis Camp Bastion rohkem kui kümme aastat tagasi.
Kirurg Tiit Meren Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsi kõrbes asuvas sõjaväebaasis Camp Bastion rohkem kui kümme aastat tagasi. Foto: Jerome Veyret

Afganistanis teeninud ja Eesti Punase Risti III klassi ordeni saav tippkirurg Tiit Meren rääkis ETV saates «Kahekõne», et Eesti arstide tee Afganistani sõjakoldesse on olnud küll raske, kuid tänasel päeval suhtutakse neisse kui võrdsetesse.

Meren rääkis, et Eesti arstid ei saagi osata kõiki sõjaolukorras kasutatavaid nippe ja trikke, sest ettevalmistusena ei olnud sellised väljaõppeolukordi, nagu sõjakoldes tegelikult näha saab. «Britid on aga head džentelmenid olnud ja lasid mind ka kirurgilise piruka juurde.»

«Me oleme seda kogemust koguaeg koju toonud, aga ega me ka täna ei saa rinna peale koputada ja öelda, et me oleme Eestis kõvad kirurgid,» sõnas Meren. «Aga me oleme tohutult paremas seisus kui 2008. aastal.»

«Me käitusime viisil «laske sant sauna» ja kui sant sai sauna tahtsime kohe ka lavale saada,» rääkis Meren. «Brittidega oli kokkuleppe, et võin olla vaatleja staatuses, aga kuna kirurgid on üks läbematumaid seltskondi maailmas, siis ütlesid britid, et kuule meil su abi vaja,» meenutas Meren.

«Seal tekkis küsimus, et kas Eesti kirurg ikka on nii pädev ja ohutu juhtumitega tegelema, aga koostegevuses sain tööd nendega täismahus ja lõpuks ka ise teha,» sõnas Meren.

«Kui ära tulin, siis viimasel õhtul tekkis küsimus, et kas oli ikka seaduslik litsentseerimata kirurg haigete kallale lasta,» ütles Meren ning lisas, et niimoodi pääsesidki eestlased leililavale.

«Sel kevadel läheb Eesti kirurgiameeskond tervikuna Afganistani, kes on brittide poolt ka litsentseeritud. Meil oli kaks võimalust - kas vaadata näpp suus kõrvalt või trügida sündmuses keskele. Nüüd me oleme Afganistanis võrdsena tegutsemas,» oli Meren rõõmus.

«See on treening ja kus muidu kui sellistes olukordades kõige paremini karastutakse ja õpitakse. See, mida britid ja ameeriklased sõjaväljalt filmi ja pildi kujul õppematerjalina kaasa toovad, on justnimelt need ägedad kogemused ja nii neid järgmiseid minejaid ette valmistatakse,» selgitas Meren.

Mereni sõnul peab sõja- või katastroofiolukorras tegutseval arstil olema hea ettevalmistus, et ta ei põeks enne seda. «Ma olen mõelnud koguaeg, et kui ükspuha mis tsiviil- või sõjameditsiini olukorras, kui sinu juurde tuuakse vigastatud, et andku taevas, et ma oleks ennast nii palju ette valmistanud, et ma läheks hooga asja kallale.»

«Loomulikult on 1000 momenti, mida sa ei oska teha, aga vähemalt põhilistes momentides pead sa orienteeruma,» rõhutas Meren.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles