Presidendi valimine pole missivõistlus või poksimatš. Ei aita siin siredam säärejooks, kallim kleit ega verbaalselt vägevam rusikas. Pigem on lood vastupidi.
Stiilieksam presidendile
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
24. september 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme kuulanud presidendiks pürgijate ilusaid sõnu ja tuhninud nende sisemaailmas nii palju, kui ligi on lastud. Või kogemata välja on pudenenud. Vaevalt sügavustest midagi uut välja kaevab. Niisiis teeme seekord teistpidi – heidame pilgu hoopis pealiskihile. Sellele, mil viisil on õnnestunud kellelgi oma ideid ja autoriteeti pakendada ja rahvast võluda.
Mida me ootame persoonilt, kes peaks esindama meie tillukest riiki? Esinduslikkust, seda kindlasti. Aga kui ta saavutaks selles meistriklassi, võivad kaasmaalased professionaalsust kergesti ka upsakuse ja ülbusena mõista. Enamik ju ei suudaks samas olukorras stiilseks ja sundimatuks jääda.
Samuti oodatakse naiivselt, et see isik oleks üks omadest. Inimene nagu meie! Ma väga loodan, et ükski üritajatest seda petlikkus-sinilindu püüdma ei jookse, sest kõigi moodi pole paratamatult võimalik olla, kõigile ei saa meeldida ning sajas suunas pehmelt paindudes pole viimaks rahul mitte keegi. Vähe sellest – mida lahkemalt järele anda, seda rohkem on neid, kes oma suvalise arvamuse ja juhusliku maitsega sinu turjal jalgu pühkida sooviks. Ainuõige tee oleks selg sirgu lüüa ning olla rahulikult erinev, nii karakterilt kui ka stiililt pigem kontrastne kui laialivalguv.
Kolmas ohtlik unistus on mitte teha vigu. Stiilivead on midagi, mille kallal nokitakse alati isukalt. Hoiduda aitaks üksnes kümnekordselt kontrollitud, tuimturvalised valikud, millesse mahub paraku null protsenti isiksust. Kuid kurb tõde on see, et kõike õigesti tehes võib end küll maksma panna, kuid poolehoidu ei võida. Inimlikkuse juurde kuulub vankumatu kindlusega eksimine. Stilistikas ei käi mäng poole kuningriigi peale, inimesed annavad andeks ja pigem teenid isegi rohkem armastust ja poolehoidu.
Prossid, sallid ja signatuursoeng
Enamik inimesi on ise oma välimuse suhtes kriitilised ja nii on raske armastada kedagi, kes näib häirivalt täiuslik. Eriti halb on lugu siis, kui kohtuvad kõrgema klassi stiilitaju, jõukus ja nooruse sarm. Marina Kaljurand on kõigist neist pattudest eeskujulikult prii. Tema maitse on küll kallis, kuid stiilivalikud trendikusest ja teravatest disainerijoontest kaugel. Kohatine kohmakus stilistikas ei kahanda karvavõrdki Marina sümpaatsust, pigem vastupidi – ta mõjub inimlikult ja soojalt.
Marina suur populaarsus ei tulene küll kindlasti koduse moega stilistikast, vaid ikka sisemistest kvaliteetidest. Muljet jätta saab vaid korraks, rahvas kipub kõigist stiilifassaadidest läbi nägema. Siinsed tavad hindavad pigem tagasihoidlikkust kui ülemäärast uljust, ning kui oled juhtumisi sündinud naisterahvana, on need ootused veel eriti nõudlikud ja pilgud teravad. Ära tüki liialt esile, ära ole valjuhäälne ei värvis ega eneseväljenduses, hoidu jumala eest kõigest, millest võiks välja lugeda kõrkust.
Alateadlikult tajutakse jahedaid toone turvalise, stabiilse ja arukana. Marina hõbeblondi pead ei ehi küll moekaim soeng, kuid selle kompenseerib soe naeratus ja sõbralik toon. Värvieelistuses pole daam sugugi ettevaatlik – külmad sinised, samas fuksia ja kirsipunane muudavad kandja vägagi märgatavaks ning lisavad kehtestavust. Ehkki hall, eriti sooja varjundiga, pole parim valik. Lihtsate lõigete ja konkreetsete joonte eelistamine toimib imehästi ka soliidsemal siluetil. Värvide eest saab Marina pika pai, kuid mustrite puhul tuleb ette ka kukerpalle ning pitsid-lilled, olgugi eestimaist päritolu, ei tööta sugugi iga kandja seljas ega igas tervikus. Proua Kaljurannal jätkuks piisavalt selgroogu ja karakterit, et ka teravamad stiilivalikud suursuguselt välja kanda, ning oht niiviisi lihtsale inimesele kaugeks, võõraks ja kättesaamatuks muutuda teda ei ohusta.
Kui riigipeaks valitaks inimene, kelle selga meie lipu sinimustvalge kõige paremini sobib, oleks Marina juba sama hästi kui võitnud.
Hea rüht ja puised naljad
Kas Eesti kirjutaks alla Allar Jõksi nägu esindajale? Kindlasti. Ta on ehtne juusteta põhjala kangelane koos kolmandikuga samas eas suguvendadest. Tervislikke eluviise harrastab ühes temaga samuti aina suurem hulk härrasid. Sportlik pinge sisendab jõudu ja enesekindlust, kuid võib kohati jätta ka puise, jäise ja tuima mulje. Ilmselgelt on elukogenud härra ise oma võimalikest nõrkustest teadlik, kuid püüdes asja parandada ning rahvamehelikkust juurde susata, võivad kena romaani hulka kogemata pisuhännad pudeneda. Ja kui need ka pole isiksuse pärisosa, andeks neid siiski ei anta.
Jõks näeb välja esinduslik, kuid jahe. Küllap on keegi sel suunal parimate kavatsusega stiilinõu poetanud, soojust on juurde kruvida püütud näiteks kollasega, mis paraku muudab kahvatuks. Ilmselgelt hele, pehme ja toon toonis gamma on kandjaga kooskõlas, kuid seda sorti mängudes annavad eelise pigem uljamad ja teravamad kontrastid. Allar Jõksil on stilistikas potentsiaali enamaks, näiteks lubaks selge karakteriga ja jõuliste näojoontega nägu julgema raamiga prille. Praegused poololematud raamid ei kasuta seda head võimalust ära. Kui juba nähtav olla, siis selgepiiriline. Samas ei käsi keegi tingimata stiilikärestikele kippuda, sihile võib jõuda ka rahulikult sõudes.
Jõksil on aga üks oluline kvaliteet, mis vankumatu kindlusega alati esinduslikku välimust ja kõrgeid stiiliskoore saadab, nimelt laitmatu rüht. Kui me valiks riigipead parima kehahoiaku järgi, siis ei leiduks praegu platsil ainsatki meest ega naist, kes Allar Jõksile konkurentsi pakkuda suudaks.
Pilvitu taeva füürerkameeleon
Mart Helme kuulub presidendiks pürgijate seas kindlasti värvikamate sekka. Väliselt hoiab ta aga vahukommimahedat joont. Ootamatuid avaldusi võiks saata jõulisem gamma, sarnaseid aateid evivate ajalooliste mõttekaaslaste stiilist mäletame pigem jõulist musta ja militaarsust. Eestimaal on ilm aasta ringi hall, nii tundub ka härra Helme välimus piisavalt neutraalne, et mitte kedagi häirida või ärritada. Teesidele see jõudu samuti ei lisa.
Tänapäevasusega on Helmel huvitav suhe – kui eksperimenteeritakse moodsama reväärinurga või muu sedasorti kraamiga, tõmmatakse tulemus ruttu tiibupidi tagasi vanamoodsa kaelasideme või lipsunõelaga. Sest trend on tühine ja sellest patust on parem prii olla. Aga kas ikka peab?
Stilistika pärineks justkui ammustest aegadest, kui klassika oli veel kandiline, naised hoidsid suu vaguralt lukus ning kirju tõi kohale postiljon. Kui me valiks tagasi «vanu häid aegu», oleks Mardi stiilispurdišansid suurepärased.
Totaalne muutuja – suvalisest selgeks
Stilist on isiksuse salaabiline, maailmas pole tavaks valjul häälel rääkida, milline professionaal ühe või teise õnnestunud stiilimuutuse taga peitub. Las see jääda nii ka Mailis Repsi puhul. Aga kelle tahes kontole see töö kuulub, on ta aplausi väärt. Ja mitte ainult – hakkaja Reps on asja tõsiselt käsile võtnud, endaga tööd teinud ning tulemuseks on totaalne muutumine. Kui varem pole väline sihikindlale naisele väga jalgu jäänud, sest tegutsemistahet on küll ja ülearugi, siis nüüd polegi enam midagi, mille otsa komistada saaks. Suvaline soeng on võtnud konkreetse vormi, näojooni rõhutab tagasihoidlik ja täpne jumestus, riietusest õhkub konkreetset kätt ja kehakuju arvestavat joont. Varasemast ebaühtlusest ja eneseotsingutest ei ole traagelpistetki järel.
No vahel vupsab siiski seniajani sisse mõni murueidetütre kleidike või saab detaile tervikus pisut paljuvõitu. Ei tasu liita nurgelist revääri ümara prindiga ega pitspaneeli konkreetse kandiga. Detailid – need pisikesed asjad – pole vahel Mailise liitlased. Kuid öeldu pole kriitika, vaid sõbralik meistriliiga-norimine. Ega õpetavat hiirt ei pruugi igal eluhetkel nurgast ka võtta olla. Ning väga kõrgetest lattidest tullakse enamikul juhtudel mängleva kerguse ja elegantsiga üle.
Kui me hindaks seda pühendumist ja tööd enda välimuse parandamisel, mille kandidaat on oma teekonnal läbi käinud, tuleks öelda, et Mailis Reps on hakkama saanud peadpööritava progressiga. Ja kui see saavutus jääbki riigipea kroonita, on ta nii inimesena kui ka naisena kindlasti juba palju võitnud.
Nupuga naeratus ja siniverelised maneerid
Kroonitud peade stiili imetletakse... miks? Aastatepikkune kogemus aitab ka kangevõitu esindusolukorras inimlikuks ja loomulikuks jääda, ning selles on ilmselt suurimad trumbid Siim Kallase taskus. Rahulik oskus mitte ootustele alla jääda, mitte ka üle võlli minna.
Ülikond ja elegantsed kingad – need pole ju mingi teine nahk, vaid ikka omajagu ahistavad esemed. Elegantsi eest tuleb maksta. Kallas on vana kala selles mängus. Ning kuna tema kõrval seisab üks kõigi aegade stiilsemaid naisi Eesti avalikus elus, on moenõustaja vajaduse korral omast käest võtta. Kingad, detailid, reväärid, rihmad, lipsud, detailid – Kallas ei eksi üheski vallas. Oskab hoiduda ka kiusatusest end liiga edevalt või hinnaliselt üles lüüa ja kaasmaalased sellega kahtlustavalt teravsilmseks ajada.
Stiili lahutamatuks osaks on aga ka maneerid, ning nendes ei õnnestu kõik alati samasuguse enesestmõistetavusega nagu rõivarindel. Kunagisel meelelahutajal on nupust ette käiv naeratus lihtsalt nii hästi käpas, et alati ei tule meelde sellesse siirust süstida. Aga mis siin ikka urgitseda – eks ole seesama oskus igapäevane kõigi maailma sinivereliste seas. Küll aga ei aktsepteerita selles liigas liialt lühikest närvi. Stiilivalikute vettpidavuse põhjal võiks aga Siimu rahuliku südamega pukki panna.
Praegune trendilooja
Kui süda juba võidetud, pole enam võimelda vaja. Presidendistaatuse puhul kehtib üldjoontes sama – võid kannad kindlalt maha toetada, teha teisiti kui tavaks ning olla ise trendilooja. Toomas Hendrik Ilvesega koos tõusis moodi kikilips, selle läbimüük kuuekordistus üleöö ning siiani kantakse kikit ohtralt nii kontoris, kohtamistel kui lavalaudadel. Esindusliku mehe tavateadvuses pesitsev tüüpkuju kahanes ühes riigipeaga samuti. Ning eks näita enesekindlust seegi, kui suudetakse oma identiteedi pärast põdemata vahel ka kaasale fooniks olla.
