Majandusliku surutise aastatel ei ole oluliselt suurenenud enesetappude arv, mida eksperdid kartsid 1990. aastate kogemuse põhjal. Samas on järjest kasvanud ambulatoorsele ravile pöördujate arv.
Tellijale
Depressiooniravi vajab iga aastaga järjest enam inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjuseks peab Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhataja Veiko Vasar muutunud hoiakuid. «Psühhiaatrilise abi otsimine pole enam häbiasi ja varasemast enam väärtustakse oma tervist,» märgib psühhiaater.
Keeruline periood oli ka 1990–1996, mil ühiskonnas toimusid suured muutused, lokkas tööpuudus ja vaesus. «Kindlasti on praegune ühiskond suutnud majandusliku surutise tagajärgedega paremini toime tulla,» hindab Vasar.
Ta vaidleb vastu levinud arvamusele, mille järgi soomeugrilased, sh eestlased ongi loomult depressiivne rahvas. Depressiooni levik on Eestis teiste Euroopa riikidega võrreldes keskmisel tasemel, suitsiide teevad eesti naised Euroopa keskmisest harvemini ja mehed sagedamini.
«Eestlased tapavad ennast tööga vähem ja hoiavad enam oma tervist. Ka liikluses hukkunute arvu vähenemine kinnitab seda tõsiasja – järelikult riskitakse oma eluga vähem,» nendib Vasar.
Põimunud elupinged
Mis viib inimesi kõige sagedamini masendusse, kas ummikusse jooksnud isiklik elu või töise ja materiaalse elu pinged? «Eks sageli ole probleemid põimunud, depressioon on paljude elusündmuste toimel tekkiva ülemäärase stressi väljendus,» vastab Vasar.
Kui inimesel on toetavad lähisuhted, suudab ta ka stressi paremini taluda. Samas on selge, et kehvad majanduslikud tingimused ja vaesus võivad inimestevahelistes suhetes pingeid tekitada.
«Kriitilistel aegadel on täheldatud ka enam püsisuhete purunemist,» ütleb pereterapeut Aita Keerberg. Aga on ka positiivseid näiteid – vahel võivad rasked olukorrad inimesi hoopis siduda.
Kui peres on aset leidnud kriitilised sündmused, näiteks töökaotus, majanduslik krahh vms, võivad pereliikmed sellele reageerida erinevalt.
Üks püüab teha nägu, et midagi ei ole juhtunud, teine asub tegutsema, kolmas üritab oma raskete tunnetega hakkama saada. «Tuleks püüda üksteisega rääkida ja üksteist kuulata. Raskeid tundeid välja näidates võime küll näida haavatava ja nõrgana, aga me anname perele võimaluse end toetada,» ütleb Keerberg.
Vasara sõnul sõltub stressitaluvuse võime ka kasvukeskkonnast. Kellel on olnud raske lapsepõlv, neil on ka täiskasvanuna suurem risk haigestuda depressiooni.
Psühhiaatriliste probleemide pärast otsivad naised sagedamini abi kui mehed. Naised väärtustavad rohkem oma tervist, teisalt on õrnemal sool ka puhtbioloogiliselt suurem oht sattuda ärevushäirete ja stressi küüsi. Mehed võtavad elus suuremaid riske ja nende seas on ka rohkem alkoholisõltlasi.
Vasar kummutab arvamuse, mille järgi on antidepressandid mõjuta. «Antidepressandid vähendavad ülemäärase stressi kahjustavat võimet ajule ja tänu sellele annavad võimaluse depressioonist välja tulla,» ütleb ta. Mõnel inimesel pole ehk kannatust rohtude mõju ära oodata, sest selleks võib kuluda kuu või ka kaks. «Alati jääb ka küsimus, miks antidepressandid avaldavad ühele kasutajale püsivat mõju, teisele aga mitte,» nendib psühhiaater.
Risk kasvab vanusega
Kuidas teha vahet stressil ja depressioonil? Stress on enamasti lühiajaline ja loomulik seisund näiteks enne eksamit, vastutusrikast esinemist või muud pingelist sündmust – et inimene suudaks ennast vajalikul määral mobiliseerida.
Probleemiks on olukord, kus stress on ülemäärane ja püsiv – kergemal kujul väljendub see kohanemis- ja ärevushäiretena ning raskemal juhul depressioonina.
Et võime stressi taluda vanuse kasvades väheneb, suureneb vanusega depressiooni tekkerisk, nendib Vasar. Erinevalt näiteks skisofreeniast võib depressiooni haigestuda iga inimene. Kurbus võib tabada ju igaüht, kuid midagi tuleb ette võtta, kui meeleolulangus muutub haiguseks, kui inimene ei saa enam oma eluga hakkama.