Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kallase déjà vu 1988. aastast

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Siim Kallas | FOTO: Sille Annuk

Ligi 30 aastat tagasi oli Siim Kallas samuti kandidaat, kuid mitte Eesti valijameeste, vaid Moskva ülemuste silmis. Ühes reas koos Vaino Väljase, Indrek Toome ja Enn-Arno Sillariga.

Eesti poliitika elava ajaloo esindaja Kallas on CV järgi otsustades kõige pädevam presidendikandidaat läbi aegade. Kuid Eesti poliitika Olümpose tippu saamine on tal pidevalt ebaõnnestunud: peale ühe erandi, kui temast pärast Keskerakonnaga ajaloolise tehingu tegemist sai 2002. aasta talvel 14 kuuks peaminister.

Juba 1994. aasta sügisel esitas president Lennart Meri äsja Reformierakonna asutanud Eesti Panga presidendi Kallase ametlikuks peaministrikandidaadiks, kuid riigikogus kukkus ta läbi. 2014. aasta kevadtalvel oli tal jälle suur šanss peaministriks saada, kuid intriigide tõttu loobus ta ise ootamatult viimasel hetkel.

Kuid esimese kaotuse Eesti sisuliseks juhiks saamisel sai Kallas enese ning ka laiema avalikkuse teadmata juba 1988. aasta suvel, kui Eesti oli veel Eesti NSV ja kuulus Nõukogude Liidu koosseisu. Teisest küljest pole kellelgi Eestis sellist staaži riigijuhi reservis ootamisel.

28 aastat tagasi käis Eestis laulev revolutsioon ning rahva rahustamiseks otsustas Kreml – täpsemalt Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) keskkomitee – Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) keskkomitee I sekretäri kohalt tagandada äärmiselt ebapopulaarse Karl Vaino (Venemaa presidendi administratsiooni praeguse juhi Anton Vaino vanaisa). EKP keskkomitee I sekretäri amet on võrreldav nüüdse Eesti Vabariigi peaministri rolliga.

Enne Vaino errusaatmist tuli aga Kremlil leida talle asemik. Asemiku otsimist kirjeldab põnevalt üks Eesti paremaid 1980. aastate uurijad, veteranajaloolane Mati Graf oma 2008. aastal ilmunud raamatus «Kalevipoja kojutulek».

9. juunil 1988 lendas tollal EKP Tallinna linnakomiteed juhtinud Enn-Arno Sillari Moskvasse kohtuma NLKP tollase tähtsuselt teise mehe Jegor Ligatšoviga, et veenda teda Vainot välja vahetama. Sillari üllatuseks soostus Ligatšov – nagu Graf kirjutab – «käigult Eesti asevalitseja väljavahetamisega».

Seejärel asus Ligatšov nelja silma all Sillariga arutama Eesti uue parteiliidri kandidaate.

«Selgus, et tänu operatiivinfole orienteerus Ligatšov siin üsna hästi. Ta mainis [Indrek] Toomet, Sillarit ja [Vaino] Väljast kui võimalikke EKP juhte, kuid päris ka, mida arvatakse ametiühinguliidrist Siim Kallasest,» kirjutab Graf. «Sillari kiitis kõiki mainitud inimesi, kuid mainis, et messias, kes päästab olukorra, on vaid üksainus ja see on NSVL suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas.»

Sillari kinnitas mitu aastat tagasi loo autorile, et Ligatšov tõepoolest mainis teiste kandidaatide hulgas ka Kallase nime ja küsis tema kohta arvamust. «Ta (Ligatšov – toim) küsis tollase Eesti NSV kõigi tippjuhtide kohta, ka Siim Kallas oli tollal üks nendest,» ütles Sillari.

Grafi hinnangul võis Kallase ära märkida sama aasta mais Tallinnas käinud NLKP keskkomitee sekretär ja poliitbüroo liige Nikolai Sljunkov, kes ilmselt tegi Moskva juhtkonna jaoks õiendi olukorrast Eestis ja kaadriprobleemidest. Grafi arvates lugeski Ligatšov ilmselt Sljunkovi õiendit.

«Tol ajal oli kombeks uurida sellistel visiitidel, kes moodustavad kaadrireservi. Pole välistatud, et Sljunkov küsis seda ka Vainolt ja Vaino ise mainis Kallast,» arutles Graf. «Kallas oli ju tollal väga aktiivne. See aga ei tähenda, et ta oli väga reaalne kandidaat.»

Ühes asjas Graf oma raamatus küll eksib. Kallas ei olnud 1988. aastal Eesti NSV ametiühingujuht. Tollal 39-aastane Kallas oli siis veel EKP keskkomitee häälekandja, ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja ning laiemalt tuntud kui üks Isemajandava Eesti (IME) programmi autoreid koos Edgar Savisaare, Mikk Titma ja Tiit Madega.

Teatavasti Kreml tookord kuulas Sillarit ja määras EKP juhiks ikkagi Väljase. Kallasest aga sai järgmisel aastal Eesti NSV ametiühingute keskliidu juht, millega algaski sisuliselt tema poliitikukarjäär.

Lisalugu

Kaks küsimust Siim Kallasele

Kuidas kommenteerite infot, et olite 1988. aastal Moskva silmis üks Karl Vaino mantlipärija kandidaate?

Pole kuulnudki niisugusest asjast. Vähemalt mulle ei ole keegi midagi sellist rääkinud. Ma arvan, et see on mingi väljamõeldis, sest ma ei olnud nii suure kaliibriga tegelane, kelle peale oleks saanud loota. Nii et ilmselt on see fantaasia.

Sellest kirjutab Mati Graf oma 2008. aastal ilmunud raamatus «Kalevipoja kojutulek».

Ma olen seda raamatut lugenud, kuid ei pannud küll seda fakti tähele. Aga minuga keegi sel teemal rääkinud pole. Mulle pakuti nõukogude aja lõpul üht ametikohta – hakata hindade komisjoni esimeheks, mis sisuliselt oli ministri koht. Aga sellest ma loobusin.

Tagasi üles