Jüri V. Grauberg: ihuhädas turist Euroopa kultuuripealinnas

, Postimehe lugeja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna miljonipeldik.
Tallinna miljonipeldik. Foto: Toomas Huik

Peame end kultuurrahvaks, teame, et kultuur algab tualettidest, aga ometi pidi pea 14 aastat tagasi (1997. aastal) Jaapani-visiidilt naasnud president Lennart Meri korraldama Tallinna lennujaama räämas tualettruumides pressikonverentsi. Alles siis eraldas valitsus raha ja Tallinna lennujaama tualetid viidi vastavusse eurostandarditega. 


Tallinn on kuulutatud 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks ja seetõttu on oodata siia tavalisest rohkem turiste. See on hea, sest turist toob siia raha, annab paljudele inimestele tööd ja tutvustab meie linna ka oma kodumaal. Hea oleks, kui turistidel oleks Tallinnas mõnus olla, et nad läheksid siit vaid positiivsete emotsioonidega.

Ei hakka rääkima praegustest libedatest tänavatest ja katuseräästail passivatest mõrvarjääpurikatest, ka mitte ilmade soojenedes kihulastena ringi sahmivatest taskuvarastest.

Räägin hoopis proosalisemast asjast ja see on tualetiprobleem vanalinnas. Tõsi, tualetid on meil juba enam-vähem puhtad. Probleem on nende vähesuses. Ja see on turistide jaoks tõsine probleem.

Kujutagem ette Toompeale tulnud kolme-neljakümnepealist turismigruppi, kes püüab kahekohalises miljonitualetis ihuhädasid rahuldada. Kui palju kulub aega, et grupp oleks jälle võimeline rõõmsalt giidi järel edasi minema? Pool tundi? Kolmveerand tundi? Mis siis, kui grupil ongi üldse vaid kaks, äärmisel juhul kolm tundi aega vanalinnaga tutvumiseks ja selle uhke tualeti juures tegutseb juba mitukümmend inimest teisest turismigrupist?

Mida peab sellisel puhul tegema giid? Ta võib küll anda grupile tunni vaba aega, aga kuhu neil inimestel ikkagi minna on? Kus on see koht, see suur ja vajalik tualett Toompeal, mis suudaks lühikese ajaga nii palju inimesi vastu võtta?

Üks võimalus on viia grupp Kiek in de Köcki tualettidesse. Seda saab teha ainult juhul, kui muuseum on lahti ja teenindatakse ilma, et peaks ostma muuseumipileti.

Vanalinnas saab käia Musumäe tualetis. Mingil määral kõlbaks ka Mc­Donald’si tualett, aga ükski söögikoht ei luba tualeti juurde mitmekümnepealist inimjärjekorda. Pole lootustki.

Kena.

Öeldakse, et laske grupil enne Toompeale või vanalinna minekut tualetis ära käia hotellis, kus grupp peatub. See on võimalik, aga mitte alati, sest enamasti tulevad turistid linna bussiga ja soovivad kohe minna linna vaatamisväärsustega tutvuma.

Üks võimalus oleks niisugused grupid viia kõigepealt sadamasse, aga siin on jälle probleem – kus parkida buss ning kui palju võtab niisugune käik aega? Sadam on ju vanalinnast küllaltki kaugel.

Arvan, et ihuhädas turist ei ole kõige lõbusam turist ja vaevalt ta koju jõudes Tallinnast kui Euroopa kultuuripealinnast head räägib. Milline oleks selle probleemi lahendus?

Usun, et üks lahendus võiks olla näiteks Tallitorni ja Kiek in de Köcki vahelisele alale, linnamüüri Toompea poolsesse äärde ehitatud suur (maa-alune) WC, mis võiks lühikese ajaga teenindada mitmekümnepealise turismigrupi.

Ma olen täiesti kindel, et muinsuskaitsjad ja linn suudavad siin soovi korral leida mõlemat poolt rahuldavaid ehituslikke lahendusi ning turistide probleem vanalinnas saaks kultuuripealinnale sobilikult lahendatud.

Aga keegi peaks hakkama selle asjaga tõsiselt tegelema, sest isegi kõige tuimem ametnik peaks ju mõistma, et olemasolev WC maksis küll uhkelt miljoni, kuid sellest ei piisa.

Jüri v. Grauberg

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles