Majanduslanguse aastad on jõudsalt kasvatanud tänavale sattunud kasside ja koerte arvu, Eesti Loomakaitse Seltsi hinnangul võib neid olla kuni poolteist miljonit.
Masu kasvatas hulkuvate loomade arvu
14. veebruar 2011, 00:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii Tartus paikneva Eesti Maaülikooli loomakliiniku juhataja Kalmer Kalmus kui ka Tallinnas asuva kasside turvakodu juhatusse kuuluv Kaja Kiho kinnitasid, et tänavale sattunud koerte ja kasside arv on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. «Ka on märgatavalt kasvanud haigete ja viga saanud tänavaloomade arv, kes meie juurde jõuavad,» lisas Kalmus.
Kiho sõnul on pealinna tänavad kasse täis, veel viis-kuus aastat tagasi sellist olukorda polnud. Kui palju täpselt Eestis hulkuvaid koeri ja kasse on, ei ole teada, sest vastavat uuringut pole läbi viidud.
«Võib aga julgelt öelda, et me ei räägi enam tuhandetest, vaid mitmetest sadadest tuhandetest hulkuvatest loomadest,» tõdes Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) juhatuse liige Tania Selart. «Erinevatel hinnangutel võib hulkuvate loomade arv jääda kuskile miljoni ja pooleteise miljoni vahele.»
Eesti Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil pidas samas Selarti pakutud arvu ülepingutatuks. «Tõenäoliselt on see arv kordades väiksem,» sõnas ta. «Peremeheta koeri on üle Eesti vaevalt üldse üle paari tuhande, hulkuvaid kasse aga leidub sisuliselt ainult linnades.»
Uuring plaanis
«1,5 miljonit kõlab küll liiga suure arvuna,» leidis ka veterinaarameti loomakaitsebüroo peaspetsialist Aivar Vuks. «Kõik kassid, kes väiksemates keskustes ringi liiguvad, pole liiati ka hulkuvad loomad. Samas puuduvad mul andmed, et sellist numbrit ümber lükata.»
ELS, hoiupaik, varjupaigad ja teised abistavad organisatsioonid saavad aastas kokku umbes 5000 kõnet hulkuvate koduloomade kohta ning sageli on tegu mitme loomaga, kui mitte terve kommuuniga.
ELSil on plaanis läbi viia hulkuvate loomade uuring kohalikes omavalitsustes. Selle üheks eesmärgiks on selgitada praegune olukord ning töötada välja lahendused probleemidele.
Koduta jäänud kassidele uue kodu otsimisega tegeleva MTÜ Kassiabi juhatuse esinaine Reet Allikvere ütles, et saab iga päev vähemalt ühe kõne inimestelt, kes erinevatel põhjustel soovivad loomast loobuda.
«Põhjused on peamiselt majanduslikud raskused, välismaale tööleminek, lahutus, kolimine, lapse allergia jms. Kõnede ja pöördumiste hulk on aasta-kahega igatahes drastiliselt kasvanud,» rääkis ta. «Alles üleeile tõsteti näiteks üle minu aiavärava kassipoeg, olgugi et aial on hoiatav silt kurjade koerte kohta. Uskumatu käitumine...»
Varjupaigad toibuvad kriisist
Selart lausus, et ka ELSi statistika näitab hulkuvate loomade kohta saabunud teadete arvu kasvu. «ELSi infotelefonile tuli 2010. aastal hulkuvatest loomadest teateid 564 korral, millest 73 juhtumil oli tegu vigastatud hulkuva loomaga,» nentis ta.
Reet Allikvere Kassiabist pole selle väitega päris nõus. «Näiteks 2005. aastaga võrreldes on kasse tänaval vähemaks jäänud. Enamik kolooniaid on likvideeritud,» sõnas ta. «Teisalt tuuakse palju kasse tagasi. Ja näiteks kui 2006 sai meie juurest uude koju 700 kassi, siis lõppenud aastal oli neid kuskil 350–400.»
Varjupaikades üle Eesti on paarsada koera ja kaugelt üle tuhande kassi ning Selarti sõnul oli masu tagajärgi eriti tugevalt tunda 2010. aastal, raske olukord jätkub aga siiani. «Kõik varjupaigad on tunnistanud, et võrreldes varasemaga on loomade hulk (nii kasside kui koerte) varjupaigas kasvanud,» märkis ta.
EMÜ Loomakliinik tuleb siiski läbi raskuste toime. «2009 oli kõige hullem,» ütles juhataja Kalmus. «Nüüd on olukord kõvasti paremaks läinud.»
Valdeku väikeloomakliiniku omanik Sander Remme rääkis, et alates 2008. aastast on käive langenud 50 protsenti. «Sel perioodil ei ole me oma toodetele ja teenustele hinnatõusu teinud, kui see pole just tingitud hankijate hinnatõusust,» lausus ta.
Lugusid neist, kes kodutuid loomi aitavad
Eestis on tosinkond arvestatavat loomade varjupaika. Nendes tegutsejad omakorda on loonud oma koju, garaaži või mujale väiksemaid hoiukodusid.
Kassiabi juhataja Reet Allikvere on oma koduaeda ehitanud näiteks väikse soojustatud maja, mida kasside jaoks eraldi ka köetakse. «Seal on mul enamjaolt kassipojad. Kõik saavad uue kodu, siin on nad lihtsalt Kassiabi suurtest kassidest igaks juhuks lahus. Poegi õnneks ikka võetakse,» sõnas ta.
Eraelus Tallinna ringkonnakohtu kohtunikuna töötav Allikvere ütles, et suur osa võetud kasside toidust, ravist ja transpordist tuleb tal endal kinni maksta.
Aastaid aktiivselt kasse päästnud ja katnud S. peab Tallinna kesklinna korteris 70 kassi (oma nime ei taha ta avaldada naabrite ja tööandja tõttu). Tema MTÜ üüriruumid öeldi ühel hetkel üles ning kogu loomakari tuli kolida 40 ruutmeetrile.
Korraks paisus kassipere hulk korteris 90ni, siis laastas kogukonda haiguste laine ja see vähenes 50 loomani. Jutt käib inimesest, kes tavaelus on väga tuntud firma pearaamatupidaja.
Kasside turvakodu käimatõmbaja ja juhatuse liige Kaja Kiho on aastate viisi veetnud päevi Kadriorus Terase tänava keldris, kus elab 50–80 kassi. Seal toidetakse, koristatakse, näidatakse kasse, mängitakse ja räägitakse nendega. ERSOs viiuldajana leiba teeniv Kiho teab kõigi nime ja lugu ning iga isendi surm on tema jaoks isiklik tragöödia. (PM)