P, 2.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helikassetitehas, mis polnud ainult üks tehas

Margus Kruut
Helikassetitehas, mis polnud ainult üks tehas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Uue maja kerimismasinad KING olid eelkäijatest tunduvalt suurema tööjõudlusega, sest tuvastasid piloottooni, lõikasid lindi ning ühendasid viimase ja rakordriba inimese abita. Üks kerija töötas mitme masinaga korraga.
Uue maja kerimismasinad KING olid eelkäijatest tunduvalt suurema tööjõudlusega, sest tuvastasid piloottooni, lõikasid lindi ning ühendasid viimase ja rakordriba inimese abita. Üks kerija töötas mitme masinaga korraga. Foto: ERAKOGU (ELMAR RAUAM)

Tänavu veebruaris möödus 40 aastat ­Tallinna ­helikassetitehase, õieti selle eellase, Riia Heli­plaadivabriku tallinna helikassetitsehhi rajamisest ­Nõmmele. Unustatud lehekülge Eesti muusikaloos meenutab tehnikaloolane Margus Kruut.

Küünlakuul 1971 alanud pisikeste helikandjate tootmine on oluline etapp meie kultuuriloos, mille väärtus pole väiksem 1959. aastal eesti muusika ja sõnakunsti jäädvustamiseks loodud heliplaadistuudios tehtust (vt PM AK 9.01.2010).

Helikassetitehase (kuni 1975. aastani helikassetitsehh) rajamine Tallinna Hiiu mändide alla sai teoks tänu Väino Verlinile, kes otsis ja leidis vajalikud ruumid, täpsemalt öeldes terve hoone Tiivase 12 (praegu Nõmme-Kase 12).

See Nõmme tavapärastest eramutest suurem maja ehitati Tallinna linnaplaneerimise ameti arhiivi andmetel 1934. aastal lasteasutuseks ning lastega seotud funktsiooni kandis too ehitis nii sõjaeelse Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude ajal. Eri aegadel tegutses maja seinte vahel Nõmme lastekodu, lastepäevakodu ja lasteaed.

1938. aastal leidsid selles hoones peavarju 35 last, kuid ruumid jäid kitsaks ning Nõmme linnavalitsus palus hoonet juurdeehituse teel suurendada vähemalt 50 kasvandiku jaoks. 18. mail 1968. aastal Kommunaalprojektile tehtud tellimuskirjas palutakse hoone ümberprojekteerimist, et majja mahuks juba 95 last. Kuid hoone jäi lasteasutusele kitsaks ning see viidi suuremale pinnale.

Üllatas kitsega pere

Enne helikassetitsehhile ruumide üleandmist elasid Tallinna linnaarhiivi andmetel Tiivase 12 hoones eit, taat ja kits. Kui tulevane helikassetitehase direktor Verlin ning Nõmme linnaosavalitsuse esindaja majaga tutvuma saabusid, oli taat kadunud ning hoones võtsid neid vastu hoopis ema, tütar ja kits.

Elanike ning eelkõige just sellise koosluse olemasolu oli tolleaegse majavalitsuse esindajale suureks üllatuseks. Eriti pani teda imestama, et nelja- ja kahejalgsete seltskond elas maja teisel korrusel. Pärast asenduspinna leidmist, ruumide vabastamist ning remontimist võis kassettide tootmine alata.

Kuigi firma Philips tõi helikasseti (Compact Cassette) raudse eesriide taga turule juba 1964. aastal, valmisid esimesed Nõukogude Liidu magnetofonikassetid Tallinnas 1971. aastal.

Riia heliplaadivabriku direktori käskkirjaga nähti ette stuudio juures helikassettide tootmine eksperimentaalses korras. Tootmiseks eraldati vajalik tehnika, koosseisud ja palgafond. Tööd tehti Tallinna stuudio helikassetiosakonnas, mille ametlik nimetus oli Riia Heliplaadivabriku Tallinna helikassetitsehh.

3. veebruaril 1971. aastal sai põhiline aparatuur paika ning helikassettide proovipartii valmistamine võis alata. Esimene tiražeerimise aparatuur osteti Saksa firmalt Vollmer.

Koos inseneridega sõitis seda Tallinna seadistama ka firmaomanik Eberhard Vollmer, kes pidi ka ise käised üles käärima ja skeeme uurima, sest aparatuuri käimasaamine ei läinud probleemideta.

Nimetatud tiražeerimisliin oli suhteliselt väikese tööjõudlusega (salvestas normaalkiirusest ainult kaheksa korda kiiremini, hilisemad masinad tegid seda juba 32 korda kiiremini). Seetõttu käis direktor Verlin 1977. aasta märtsis Saksamaal uusi Asona paljundusliine vastu võtmas.

Esmaeksemplarid NLKP kongressile

1971. aasta esimeses kvartalis valmistas helikassetitsehh Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXIV kongressi delegaatidele, kes said koosviibimisel osalemise eest kingiks kassettmagnetofoni ja selle juurde käivad helikandjad, esimese 10 000-lise katsepartii helikassette.

Samal aastal alustati ka seeriaviisilist tootmist ja valmistati juba 200 000 kassetti. Mõned aastad hiljem hakati audiokassette tegema ka Thbilisis, Riias ja Bakuus.

Esialgu osteti detailid välismaalt – Saksamaalt (magnetlint firmadelt BASF, AGFA), Jaapanist ja Ameerikast. Hiljem soetati juba pressvormid ja hakati ise tegema survevalu, valmistamaks kassettide detaile. Mainimist väärib asjaolu, et osa salvestatud muusikast oli stereofooniline, kuid seda ei saanud muusikahuvilised tehase esimese tööaasta jooksul ruumilisena nautida, sest Nõukogude Liidus valmistati tol ajal ainult monofoonilisi kassettmakke.

Leedu aparaadiehitajad lubasid esimese stereofoonilise kassettmagnetofoni turule saata alles 1971. aasta lõpuks. Kuigi suurem osa toodangust kadus suure kodumaa avarustesse, jõudsid paljud eestikeelsed helikonservid ka eestimaalaste kodudesse.

Tallinna plaadistuudio ja helikassetitsehhi põhjal loodi 1975. aastal Tallinna helikassetitehas ning stuudiost sai helikassetitehase 2. jaoskond. Direktori asetäitja Ülo Lambuti sõnul läks tol ajal peaaegu pool tehase toodangust otse magnetofone valmistavatele tehastele.

Näiteks 1976. aastal tehti kassette Voroneži, Muromi, Za­gorski ja Zaporožje tehasele. Kuid Tallinna helikassetitehase toodangut saadeti ka sellistesse riikidesse nagu Tšehhoslovakkia, Soome, Ungari, Prantsusmaa, Liibanon, Indoneesia, Vietnam ja Singapur.

Eesti muusika ja uus tehas

Tehase direktor Väino Verlin tutvustas 1977. aasta 2. augusti ajalehes Rahva Hääl senitehtut ja lähiplaane uute tööde osas. Lugeja sai teada, et samal aastal jõudsid müügile helikassetid Georg Otsa lauludega. Aasta teisel poolel plaaniti välja anda valimik eesti kammermuusikaga ja helikassett aasta parimate estraadilauludega. Suur nõudlus oli hea tantsumuusika järele ning ka selles osas püüti täita tühimikku.

Plaanimajandus ja kõrgemalt poolt saadetud ettekirjutused sundisid mõtlema juba uuele ja moodsamale tehasele, mille planeeritud tootmisvõimsus oli muljetavaldav – viis miljonit helikassetti aastas. Võrdluseks võib välja tuua, et vanas tehases toodeti kuue aasta jooksul (selle asutamisest kuni 1977. aastani) ligi 2 600 000 helikassetti ning valmistati salvestisi kokku 400 nimetusega.

Planeeritavale tehasele oli välja vaadatud mitu krunti, kuid parimana jäi sõelale koht Lohu 12 (praegusel ajal teatakse seda ARKi majana).

Tehase asukoha valikul kaaluti ka Mustamäel Sütiste tee, Lillekülas Linnu tee ja Nõmmel Ilmarise tänava ääres paiknevaid maa-alasid. Valikul arvestati asjaoluga, et tulevase tehase kõrval olevasse parkmetsa saanuks edaspidi rajada ühe moodsama ja ajakohasema stuudio koos kontserdisaaliga ning kõrvalise koha ja vähese vibratsioonitaseme tõttu sobinuks koht ideaalselt ka laserplaatide tootmiseks, mis oli tõsiselt kavas. Kahjuks need plaanid ei teostunud ning laserplaaditehase ehitasid Tallinna ligi 25 aastat hiljem hoopis leedulased.

Defitsiit ja lunimismaania

Enamasti ei jäänud kassettmagnetofoniga koos soetatud demo- ehk näidishelikassett ostja ainsaks lemmikuks. Usinalt otsiti uusi salvestisi, mistõttu tehase järgmise direktori Jüri Langi sõnul ei jäänud harvaks juhtumid, kus tarbija, leidnud helikasseti etiketilt aadressi, saatis kirja otse tehasele. Näiteks: «Palun mõistke, meie lapselaps kuulab vaid ühte kassetti, mille vanaisa talle magnetofoni ostes kaasa sai. Poes ei ole midagi, palun aidake meid.»

Või veelgi drastilisem juhtum, kui magnetofon osteti voodihaigele ja liikumisvõimetule inimesele ning magnetofoniga kaasas olev juhusliku salvestisega kassett oli Tallinna tehaselt, ning sinna läks ka palve: «Kas tohib lunamaksuga paluda midagi Tšaikovski loomingust. Palun!» Langi sõnul oli selliseid kirju terve kuhi, millele ta võimaluse piires püüdis ka vastata.

Tootmine nõudis üsna palju käsitsitööd, näiteks allhankena saadud vutlaripooled pandi kokku käsitsi. Täielik käsitsitöö oli ka kasseti ja kujundatud ümbrise asetamine vutlarisse, samuti pakkimine ning kogu toodangu liikumine töökohtade vahel.

Tehase 1. tootmisosakonna juhataja Eero Veliste: «Tootmisprotsessi lõppfaasi suur käsitsitöö osakaal põhjustas sageli kuu ja kvartali lõpus probleeme plaani täitmisega. Seda aitas lahendada tolleaegne premeerimissüsteem – töölistele kuupreemia, ülejäänutele kvartalipreemia. Inimesed pandi fakti ette, et kui tahad preemiat saada, siis tuleb tootmisele appi tulla.

Järgmise kuu alguses puudus aga pahatihti materjal normaalseks tööks. Mõned korrad tehti ka erireise Aerofloti reisilennukiga, mille reisijate istmete seljatoed olid maksimaalselt alla lastud ning kaetud presendiga. Bakuusse lennutati plastmassigraanuleid ja sama reisiga toodi tagasi ilma magnetlindita kassetid (MK-0).»

Kvaliteedimured

Polnud mingi saladus, et kodumaised kassetid jäid lääne analoogidele mäekõrguselt alla.

Peamise probleemi põhjustas NSV Liidu keemiatööstuse tootmiskoondiselt Svema tarnitud magnetlint, mis oli abrasiivne ning kulutas magnetofonide helipead ülikiirelt kasutuskõlbmatuks.
Samuti ei vastanud nõuetele lindi elektrilised parameetrid, mille tõttu tekkisid salvestatud muusika taasesitamisel moonutused.

Kui siia lisada vilets alusmaterjal ehk põhimik, mis kippus venima, ja viletsad sidematerjalid, mille tõttu raudoksiidi­osakesed pudenesid lindilt maha, siis on selge, miks kodumaised kassetid tihti venitasid, vilisesid, krigisesid ning lõpuks kinni kiilusid.

Tolleaegne üleliidulise heliplaadifirma Melodija peadirektor Valeri Suhhorado on öelnud oma intervjuus ajalehele Literaturnaja Gazeta: «Toodame ka magnetofonikassette. Kuid heasse magnetofoni meie kassette keegi ei pane. Meie maal tehtud lint jääb igas mõttes parimatele näidistele alla. Laboratooriumi otsus oli, et maailmaturul saada olevate lintide hulgas oli katsetustele antud lint madalaimast klassist. Kas on siis võimalik hästi töötada?»

Suhhorado juttu kinnitab ka helikassetitehases insenerina töötanud Ülo Urb, kes meenutab, et kui oma kvaliteedi poolest tuntud Jaapani helisalvestustehnika mingil ajal tõrkuma hakkas, teadustati sellest kohe tiražeerimisliine valmistavat Jaapani firmat. Viimane palus saata neile töös kasutatava magnetlindi näidised. Nii tehtigi, ja mõne aja pärast saabus vastus, kus imestati, et liinid sellise praaklindiga üldse töötavad.

Parimat magnetlinti kasutati peamiselt vaid välismaale saadetava eksporttoodangu puhul. Tõe huvides peab siiski märkima, et BASFi ja AGFA linti kasutati ka mõningate Eesti ja tolleaegsete nn suure kodumaa populaarsete muusikakollektiivide loomingut sisaldavates kassettides, kuid see oli kogu tootmismahtu arvestades marginaal­ne. Kui 1990. aastatel hakati kasutama ainult lääne materjale ning loobuti ka paberetikettidest – kirjad trükiti kasseti korpusele –, siis probleemid lahenesid.

Kui 1970. ja 1980. aastatel dubleeris enamik kassettidel olevaid lindistusi vinüülplaate, siis 1980ndate lõpus muutus olukord täielikult. Vinüülplaatide varjust kerkis esile helikassett, mis oli oma mõõtmetelt heliplaadi kõrval pisike ja kompaktne. Seda sai kuulata tööl, kodus, puhkehetkel – autos, suvilas, telgis või pleieri ning kõrvaklappide abil lausa tänaval kõndides.

Peale helikassetitehase tootsid kassette veel kooperatiiv Kuldnokk, mitmed väikefirmad ja aktsiaseltsid. Näiteks Laser, Avantek, File, Fail ning helikassetitehase baasil moodustatud Auvi, Forte ja Theka.

Tehase mantlipärijaks kassettide tootmise alal sai AS Theka, mis valmistas helikonserve nii helikassetitehasele kui ka kõigile teistele tellijatele, kandes vajadusel kassetile kliendi soovitud firmamärgi ja nimetuse. Helikassetitehas enam otseselt tootmisega ei tegelenud, viimase ülesandeks jäi kuni erastamiseni ainult vahendamine (materjalide ostmine, kassettide müümine ja ka hoonete haldamine).

Kooperatiiv Kuldnokk

Kassetitootmise alal alustas erafirmana tööd kõige varem, juba Nõukogude ajal, teenindus-tootmiskooperatiiv Kuldnokk. Kooperatiiv asutati 1987. aasta novembris seoses perestroika ehk uutmise käigus eraettevõtlusele rohelise tee andmisega. Väikeettevõte tegutses helikassetitehase ruumides.

Algselt oli plaanis hakata remontima ja parandama defektseid kassette, kuid tulusamaks ning klientidele vajalikumaks osutus helisalvestusteenuse pakkumine või soovitud fonogrammiga kasseti nn täispaketina valmistamine.

Kui helikassetitehas töötas üleliiduliste plaanide alusel nagu suur ristluslaev, mis lahutas meelt suurel hulgal rahulikku elu nautivail reisijail ning millel oli raske kiiresti kurssi muuta, siis kooperatiivi võis võrrelda väikese vilka kiirkaatriga, mis klientide soovil võis teha ka väga järske ja äärmuslikke pöördeid.

Kuldnoka toodang oli seinast seina, rõõmustades nii punkareid kui rokkareid, nii pop-, rahva-, koori- kui ka kirikumuusika huvilisi. Valdav osa toodangust tehti tellimustööna, kus lindistuse ja vutlarisse lisatava ümbrise kujunduse, aga teinekord vaid visiooni viimasest esitas muusikakollektiiv või selle esindaja.

Kuldnoka liikme Avo Iini sõnul ei ole tehtud töödest praeguseks kahjuks mingeid dokumentaalseid materjale enam säilinud. Enamasti tuli tellija oma lindistusega, mille võttis hiljem kauba kättesaamisel kaasa. Peale selle oli mõni tiraaž üliväike, nii et sellele ei olnud otstarbekas kujundust ja etikette trükkida.

Kuldnokk lõpetas tegevuse 1993. aasta sügisel. Ligi kuueaastase eksisteerimisaja jooksul viidi muusikasõpradeni kassette alates setu lauluema loomingust ja lõpetades J.M.K.E ja Kulo punkrokiga. Võib julgelt väita, et Kuldnokk jättis kui mitte sügava, siis vähemalt kustumatu jälje Eesti muusikaajalukku. Sama võib öelda ka Auvi ja heliplaadistuudio järglase Forte kohta. Viimane jätkas plaadistuudio tööd ning vääriks omaette põhjalikku käsitlust.

Iseseisvumise toetamine

Kuigi Tallinna helikassetitehas allus otse Moskvale, sest oli üks üleliidulise heliplaadifirma Melodija allüksustest, ei käinud nimetatud ettevõte teiste siinmail tegutsenud üleliiduliste tehastega ühte jalga.

1986. aastal direktoriks kinnitatud Jüri Langi sõnul suhtlesid tehaste direktorid laulva revolutsiooni ajal omavahel tihti ning oli kaks valikut: kas minna kaasa Eesti iseseisvust toetava Rahvarindega või liituda impeeriumimeelse Interliikumisega.

Muukeelsete töölistega tehased eesotsas Dvigateliga toetasid Interliikumist, helikassetitehas Rahvarinde leeri. Langi sõnul oli segane aeg ja seetõttu juhtus ka naljakaid lugusid, kus mõne Eesti iseseisvumisele vastu seisva ettevõtte juhtkond soovis minna Interliikumise koosolekule, kuid eksituse tõttu sattus hoopis Rahvarinde kogunemisele.

Langi väitel eksisteeris helikassetitehases tugev Rahvarinde tugipunkt, samas olid ajad keerulised ning Moskvast käisid emissarid ja isegi erikomisjon selgitamaks ettevõttes valitsevat meelsust.

Vabariigi tulekuga kadus endine suur Nõukogude Liidu põhjatu turg, kuid paranes oluliselt toodangu kvaliteet. Tellija võis kasutada ainult läänest ostetud materjale. Kuna tekstid trükiti kassetile, oli toodang paberetikettide ajastuga võrreldes tunduvalt kenama väljanägemisega.

Aastaid trükiti vutlarisse käivaid kujundatud ümbriseid trükikojas Oktoober, mis tegi seda tööd suhteliselt odava hinnaga, kuid pikkade ooteaegadega. Oli juhtumeid, kui tellija pidi ootama kuu kuni poolteist. Theka hakkas koostööd tegema ühe aktsiaseltsiga, kes talle esitatud kujunduse Soomes kahe nädala jooksul valmis trükkis. Kuid hinnavahe oli umbes viiekordne.

Tellitud tiraažid olid koguseliselt väikesed, võrreldes NSV Liidu nõudlusega. Keskmiselt mõnetuhandelise tellimuse täitmine oli Theka võimsusi arvestades ainult paari päeva küsimus. AS Theka direktori Peeter Mõistliku sõnul saadeti neile defektseid kassette tagasi väga vähe.

AS Theka tootmisala juhataja Leo Kelberg: «Juhtus selline lugu. Šostkast saadeti meile suur partii linti, mida me ei olnud tegelikult üldse tellinud. Töötasime siis juba parema importlindiga. Kui lõpuks saadi aru, et tõesti ei soovita seda nende pahna, tulid Šostkast esindajad kohale ja käis kõva vaidlus, kelle kulul lindikoorem tagasi toimetatakse. Aasta oli siis 1992.»

Tugev konkurent

1994. aastal tekkis Tallinna helikassetitehase ja selle ruumides tegutsevate firmade kõrvale tõsine konkurent AS Helisalv, mis haaras endale enamiku popmuusika turust.

Viimase tootmishoone näis esmapilgul tavalise elumajana Nõmme mändide all, kuid selle kahel korrusel paiknevates väikestes ruumides valmistasid kaheksa töötajat kassette sellistele popmuusikatootjatele nagu Aidem Pot, Kaljuste Muusik Grupp, O.K. Records ja venekeelsele muusikale spetsialiseerunud aktsiaseltsile Sonaat.

Lisaks Eesti popmuusikale täitis Helisalv tellimusi ka Läti ja Leedu firmadele. ASi Helisalv andmetel moodustas nende toodang 1997. aastal ligi 90 protsenti kodumaistest audiokassettidest.

Kuigi kiiresti kasvav konkurent keskendus valdavalt popmuusikale ning tõsisem muusika jäi Theka ja Forte pärusmaaks, hakkas tööpõld ikkagi kokku kuivama.

Viimased kassetid tehti aktsiaseltsis Theka 2005. aasta juunis. Tööd enam polnud, sest laserplaatide pealetung, mp3 tulek ja muusika siirdumine arvutisse, mälupulkadele ning iPodidele viis kunagise Eesti ja NSV Liidu suurima helikassetitehase selle mantlipärija AS Theka näol ajalukku.

Valdav osa 1980. aastate lõpu ja 1990ndate eesti muusikast on talletatud ainult helikassettidele, sest vinüülplaat polnud enam populaarne ja audiokassetist tunduvalt kallim laserplaat murdis massidesse ning muutus siinmail laiatarbekaubaks alles sajandivahetuse paiku.

Tänu helikassetitehasele ning viimase ruumides tegutsenud firmadele jäädvustati kassettidele oluline hulk eesti muusikat ja sõnakunsti, mille väärtuses meie muusikaajaloo seisukohalt ei saa kuidagi kahelda.

Märksõnad
Tagasi üles