«VEB-fond. Kadunud raha» autor Toomas Kümmel: minu tegevus on olnud ebamugav vastuvoolu ujumine

Toomas Kümmel.

FOTO: Arno Saar/Õhtuleht

Eesti staažikamaid uurivaid ajakirjanikke Toomas Kümmel ütleb ajalehes Põhjarannik intervjuus Teet Korstenile, et ilma visaduseta poleks ta suutnud kaevata VEB-fondi mädasoos, millest tema sulest ilmus äsja ka põhjalik raamat «VEB-fond. Kadunud raha». Samuti räägitakse intervjuus ohtudest, mis kaasnevad, kui ajakirjandus asendub suhtekorraldusega.

Olen Kohtla-Järve poiss ja uhke tunne on jagada sinuga seda staatust.

Mulle oli Kohtla-Järve nagu asumisele saatmise paik ja ausalt öeldes pean end eelkõige Viljandi poisiks. Aga elu läks nii, et vanemad tulid Kohtla-Järvele. Isal oli raskekujuline infarkt ja pääle seda asusime kaevurilinna. Seal läksin viiendasse klassi ja olin kaheksanda klassini. See aeg polnud pikk, aga see-eest oli tegu vahva perioodiga elus. Paljude tollaste klassivendade, sõprade ja hoovikaaslastega suhtlen siiani.

Kes pole pingsalt Eesti elu jäginud ja/või piisavalt vana, ei tea, et sul oli oluline roll Moskva alt vaba Eesti õigeusu kiriku taastamisel.

Kirik oli 1940. aastani Konstantinoopoli vaimse eestkoste all. 1990. aastate alguses tekkis Eesti õigeusu preestrite seas liikumine, taastamaks kanooniline side Konstantinoopoliga ja ühtlasi väljumaks Moskva patriarhaadi alt. Tundsin teatud auvõlga oma vanaisa ja vanaonude ees. 1940. aastal, kui Eesti apostlik õigeusu kirik võeti uuesti jõuga Moskva patriarhaati, oli 21 preestrit, kes sellest keeldusid ja sa kujutad ette, mis see tollal tähendas. Minu vanaisa ja mõlemad vanaonud olid nende 21 seas − see oli kindlasti minule motivaator, miks selles liikumises aktiivselt osalesin.

Teine oli muidugi õiglustunne: taastada ikkagi see, mis oli enne 1940. aastat. Kiriku ülevõtmine oli sarnane kogu Eesti okupeerimisega. Kuskilt Petseri kogudusest justkui kirjutati Moskvasse palvekiri, et Eesti õigeusu kirik võetaks tagasi Moskva rüppe. Siis tehti sellest suur sõu, preestrid pidid kahetsema Konstantinoopoli- ehk iseseisvusperioodi. Ka Gruusial õnnestus muuseas oma autokefaalia kehtestada, aga näiteks Lätis ja Leedus see ei õnnestunud.

Sul on küll geograafiharidus, aga oled end realiseerinud peamiselt ajakirjanikuna. Kuidas see valdkondade vahetus toimus?

Tuli pakkumine minna doktoriõppesse Helsingi ülikooli. Aga mind ei lastud välismaale, pääsesin N. Liidust välja käima alles 1988. aastal. Ent siis läks elu Eestis juba nii huvitavaks, et kui Hans H. Luik hakkas tegema Eesti Ekspressi ja kutsus mind sinna, siis läksingi. Olime enne seda teinud poolpõrandaalust ajakirja Heinakuu. Seal olid Mait Raun ning praegugi poliitikas tegevad Mart Nutt ja Andres Herkel. Tunne Kelam oli asjaga tihedalt seotud. Koos Mart Soidroga olime tollasesse Edasisse mõned lood kirjutanud, Sealt alates olen ajakirjandusvagu kündnud. Pärast Eesti Ekspressi tuli Eesti Aeg. Ekspressis toimusid alguses igasugused mullistused, nagu ikka − mindi riidu ja mindi laiali. Vahepeal aeti Luik Ekspressist ära, seal olid keerulised omandisuhted. Siis tuli Hans tagasi ja me tegime oma lehe − Eesti Aja.

Meenub, et oli hea ajaleht.

Jah. Kui seda täna lugeda − ütlen ausalt: ei pea mitte millegi pärast häbenema.

Mis juhtus uuriva ajakirjandusega Eestis? Kas meie väiksus aitab kaasa, et see ei õitse?

Jah, peab tunnistama, et uuriva ajakirjanduse seis on paha. Üldse tundub, et ajakirjanduse tase on alla käinud. Siin on palju põhjusi. Esiteks, jah, see turu väiksus. On jäänud vähe väljaandeid ja kõik püüavad ennast müüa. Ja ma teen väga selget vahet meelelahutusel ja ajakirjandusel. Kui võtta kolm suurt plokki − suhtekorraldus, mis on viimastel aastatel kohutavalt vohama hakanud, meelelahutus ja ajakirjandus −, siis see viimane on kogu valdkonnas kõige pisemaks sektoriks jäänud. Eks ajakirjandus ole väga suures muutumises − just seoses digitaalse netiajakirjanduse pealetungi ja sotsiaalvõrgustikega.

On segane üleminekuaeg ja ega me tea, milline näeb meediapilt kümne aasta pärast välja. Isiklikult arvan, et kogu meediategevus suundub veel enam nišši. Lihtsalt inimesed saavad valida teemasid, mis neile meeldivad, ja mitte üldist rosoljet, nagu praegused ajalehed sageli on. Maailm on avardunud ja kui tahad oma lemmikteemal − näiteks spordi- või muusikavaldkonnas kirjutatus − lugeda, teed seda inglise keeles. Võib-olla on ka ajakirjanike ettevalmistamises küsitavusi. Ma pole ajakirjandust õppinud, aga arvan siiski, et ajakirjanikel võiks olla väga tugev maailmavaateline taust. Ajakirjanikud võiksid ka näiteks sotsiaalteadustes, geograafias ja ajaloos tugevad olla, see aitab kaasa.

Kui nimetada kõrvu sind ja sõnapaari «uuriv ajakirjandus», siis paratamatult on esimene märksõna, mis meenub, VEB-fond.

Kunagi, 2000. aastate alguses komistasin sellise otsa. Alati hakkab asi huvi pakkuma, kui küsid enda arust äärmiselt lihtsaid ja otsekoheseid küsimusi, aga vastuseid ei saa. Või saad riigi kõige kõrgemate institutsioonide juhtidelt või silmapaistvatelt poliitikutelt sellised vastused, et mõtled tükk aega, kas oled ise idioot või on nemad seda. Tavaliselt oled ikka kindel, et ise sa idioot ei ole, ja siis tekibki kummaline tunne, et midagi tahetakse varjata, midagi ei räägita lõpuni. Võtame või sama Rail Baltica, kus valetatakse tuimalt või räägitakse lihtsalt mingeid muinasjutte, millel pole tõega vähimatki pistmist, ja salastatakse dokumente. Nii tehakse, kui tahetakse midagi varjata või on asjad hämarad.

Ajakirjandusel jäävad käed tõeni jõudmiseks tihtipeale lihtsalt lühikeseks. Ajakirjanikud peavad olema topeltleidlikud − näiteks uurijad, kohtunikud või poliitikud saavad asju uurida hoopis teisel tasemel ja evivad ligipääsu dokumentidele, mida ajakirjanikel pole. Aga see ongi see, mis teeb ajakirjanikust ajakirjaniku. Allikani jõudmine on kõige tähtsam ja raskem asi, aga siiski võimalik. Ega ausad inimesed ole ühiskonnast kadunud. Igas valdkonnas on ausaid inimesi, nad tuleb lihtsalt üles leida ja võita nende usaldus, et nad sinuga räägiksid. Teine asi on see, mis on minule ajakirjanduses praegu samuti probleem, et inimesed ei usalda enam ajakirjanikke. Tavatsen öelda, et kui ajakirjanik teab asjast sada protsenti, saab ta tihtipeale sellest avaldada vaid kümme protsenti. Aga mulle tundub, et meil on sageli vastupidi.

Hea näide on USA juhtum, mille eest ajakirjanikud said hiljem ka Pulitzeri preemia. Oli terve rida katoliku kiriku preestreid, kes olid noori poisse pilastanud. Väga õpetlikud olid teemat käsitlenud ajakirjanike töömeetodid. Oli juba tohutult palju tunnistusi kõige juhtunu kohta, aga leiti, et kõigi tunnistajate ütlused ei pruugi olla objektiivsed: tunnistajate peal on pilastuse vari, nad võivad olla kättemaksuhimulised ja muud motiivid, mis samuti tõde hägustavad. Siin mindi seda teed, et uuriti välja fakt, et kirik oli kõnealuste poistega sõlminud kirjalikke lepinguid − neile maksti eluaegset kompensatsiooni, et nad vaikiksid. Need lepingud saadi kohtu kaudu kätte ning alles siis tõsteti teema ja kirjutati. Asetame selle Eesti konteksti: kas meil oleks ajakirjanikud nii kaugele läinud? Arvan, et oleks leitud üks tunnistaja ja kohe oleks materjal paisatud tohutu kära saatel meediasse. Ajakirjanikel pole turu väiksuse ja meie vaesuse tõttu aega süveneda ning asju põhjalikumalt uurida. See on probleem!

Hiljuti ilmus sinult raamat «VEB-fond. Kadunud raha». Kuidas leidsid ressurssi, et ühes teemas nii süvitsi minna?

Minu tegevus on olnud ebamugav vastuvoolu ujumine. Kas sa arvad, et seda kõike on meeldiv teha olnud? Selle teemaga tegelemise tõttu on mulle terve rida ebameeldivusi tekitatud, olen väga palju isiklikku ja sõprade raha raisanud. Kõik see on olnud tegevus, mida paljud inimesed ei harrasta − lihtsam on vooluga kaasa minna. Teine asi on, et alati peab selliste teemade uurimisel ka natukene õnne olema. Pean tunnistama, et VEB-fondi uurimisel oli mul ka kõvasti õnne.

Kas oled võimeline raamatus sisalduva võimalikult kontsentreeritud vormis kokku võtma? Milline oleks minimaalne sõnade arv?

Pole seda kunagi proovinud − vaatame. 1990. aastate alguses läks Moskvas pankrotti selline pank nagu Vneš Ekonom Bank (VEB) − nagu läksid pankrotti N. Liit ja ENSV. Kahe Eesti panga rahad jäid VEBi kinni. Või mis panga raha? − see on tema klientide raha. Mõeldi välja õiguslikult ebaseaduslik «ajutine hädalahendus». Kui mina olen sulle võlgu ja ühel hetkel ütlen, et andsin oma võla kellelegi üle ja nüüd küsi tema käest − asjad nii ei käi. Ilma sinult luba küsimata ei saa ma oma võlga kellelegi üle anda. Ja see seadus kehtis samuti tol ajal. Aga seda tehti. Asi keris ja keris ning kõik asjaosalised isikud ainult valetasid selle kohta.

Isegi riigikogu otsust, millega VEB-fond loodi, ei täidetud. See nägi ette, et fondi juhtimine antakse üle inimeste üldkoosolekule, kes oma raha kaotasid, aga seda ei tehtud. Õigemini − tehti alles aastate pärast, kui sel polnud enam mingit mõtet; see oleks pidanud toimuma kuue kuu jooksul. Kõige tagatipuks tekkisid kummalised nõuded, mis olid kaetud VEB-fondi serifikaadiga. See oli pelgalt paberilipakas, mis näitas vaid nõuet raha kohta, mis ettevõttel või inimesel Moskvasse jäi. See raha lasti kummalisel Eesti päritolu tankistil, kelle nimi oli Aleksander Matt, mingil moel, Vene võimude mahitusel, välja võtta.

Mulle on väidetud, et «ei olnud ju mingit vargust», ja mina olen vastu küsinud: «Kui keegi saab raha, mis ei kuulu talle, ja omastab selle, kas see on vargus või ei ole?» Minu meelest on see vargus. Ehkki ükski uurimisorgan pole seda inetut lugu kunagi uurinud ega tahtnudki uurida ja poliitikud, eriti Reformierakonnast, moodustasid kogu asja ümber väga võimsa ringkaitse, tuli asi lõpuks ikkagi ilmsiks. Ja nüüd on see inetu lugu raamatuna teie ees.

Mind on pikka aega hämmastanud ja hämmastab siiani, miks nii paljud pealtnäha soliidsed ajakirjanikud ja arvamusliidrid, teades seda, millest oma raamatus kirjutad...

Ega nad teadnud enne.

Aga nüüd teavad. Miks nad ikkagi alles veel äsja arvasid, et Siim Kallasest saaks hea peaminister, ja nüüd lausa toetasid tema saamist presidendiks?

Kui mõned aastad tagasi tehti VEB-fondi suhtes Eesti Pangas audit − tänu sellele, et panga presidendiks sai Ardo Hanson − ja kohe selgusid suurvarguse asjaolud, kirjutas Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel umbes nõnda: «Pagan võtaks, ma poleks kunagi suutnud seda uskuda. Aastaid kõik ärimehed ja pangategelased olid kinnitanud, et tegu on Kümmeli luulu ja vandenõuga, et kõik on parimas korras.» Asi on selles, et eestlane on alati olnud võimutruu, ilmselt tänu meie ajaloole. Ja praegugi hääletavad inimesed enamikus võimupartei poolt − mitte et nad seda armastaksid, aga nad on nõnda harjunud. Mine tea, mõeldakse, ja võimu vastu ei taheta minna.

Peale selle on paljud inimesed kuskilt maalt süsteemi osad. Neil on ärisidemed, neil on liisitud majad ja autod − tähendab, nad on sõltuvuses süsteemist. Kolmas põhjus on see, et iga päev kuuleme korruptsioonijuhtumeist ka vanades demokraatiates. Aga üks asi, mille poolest meie oleme ikka veel pigem ida kui lääs, on see, et valetamise suhtes on meie valulävi liiga kõrge. Vanades demokraatiates ei peeta valetamist heaks tooniks ja selle eest peab ta võtma vastutuse, kui vahele jääb. Meil on see asi, et poliitikud võivad vabalt valetada ja sellele ei järgne midagi. Poliitilistes ringkondades on tekkinud karistamatuse tunne, seegi on väga suur kurja juur.

Ja kui ajakirjandus on asendunud suhtekorraldusega, ongi nii, nagu on Taavi Rõivasega, kes on veendunud, et kui on mingid jamad, siis süü ei peitu selles, et tema on rumalat juttu ajanud, vaid tegu on halva suhtekorraldusega. Poliitikutele on suhtekorraldusest saanud imeravim, mis aitab nende enda rumaluse, lolluste ja hämarate tegude puhul; mis peaks need justkui ära siluma. Aga tegelikult ei ole niimoodi.

Kas see, et oled Kohtla-Järvel elanud, on sulle pitseri jätnud?

Muidugi on jätnud, ja seda kolmest aspektist. Esiteks inimesed, kellega seal kohtusin ja kes on saatma jäänud eluteel. Teiseks kogu Ida-Virumaa loodus. Ida-Virumaa on vahest looduslikult kõige kaunim Eesti maakond üldse. Ja paljud eestlased pole sellest isegi teadlikud. Alati mõtled, mis oleks veel siis, kui Nõukogude võim poleks seda lagastanud. Kolmandaks see, et elu Kohtla-Järvel polnud meelakkumine. Mäletan väga hästi, kuidas meie koolimaja, vana 4. kool, asus üle tee vene kooli vastas ja üle päeva tulid koolist sinise silmaga koju. See oli päris mehelik karastus, aga karm. Muidugi paljudele poistele lõppes Kohtla-Järve ka halvasti. Aga kes ennast sealt karmist keskkonnast välja rebisid ja suutsid edasi õppida − Kohtla-Järvelt on ju tulnud väga palju isiksusi. Kohtla-Järve aega ei kahetse, see andis palju jõudu, meelekindlust ja läbilöögivõimet. Ma ei kahetse mitte midagi.

Tagasi üles