/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2011/02/14/516230t1h6ca8.jpg)
Kahe kuu pärast, 30. aprillil avab Tallinnas Skoone bastionil uksed üks omapärane teater – NO99 Põhuteater. Kuigi teatrimaja projekteerivad arhitektid büroost Salto, kuulub mõte ruumilisest installatsioonist Skoone bastionil, kus muu hulgas oleks võimalik ka kaasaegset kultuuri tutvustada, teater NO99 kunstilisele juhile Ene-Liis Semperile.
Kuid Skoone bastionil ei näe ainult head teatrit. NO99 inimeste idee kohaselt tekib Tallinna viieks kuuks avalik ruum, kus putkade, šašlõki või ökokaupadega okupeeritud ala asemel saavad inimesed pikutada võrkkiiges, laenutada raamatuid või ajakirju, mängida malet ning lapsed hullata mänguväljakul. Lisaks pakub huvitavaid elamusi Hendrik Kaljujärve ja Martin Pedaniku koostöös loodud Human-to-bird translator – aparaat, mis moondab inimkõne lindude keeleks.
Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kaasabil sündiv Põhuteater on ja jääb ainukordseks sündmuseks, sest isegi siis, kui Põhuteater osutub menukaks, ei elustata Tiit Ojasoo sõnul Põhuteatrit sellisel kujul enam kunagi. «Aga idee tarbimisvabast linnaruumist, kus pakutakse valitud palu etenduskunstide laialt põllult, elab ehk ikka edasi,» loodab Ojasoo.
Teater NO99 juht Tiit Ojasoo, miks just põhust teater?
Sest põhk on tunduvalt elusam, ilusam, assotsiatsiooniderohkem, energiasäästlikum ja mugavam ehitusmaterjal kui näiteks kivi. Ja lisaks on põhust võimalik ehitada ajalik hoone. Miski, mis püsib vaid teatud aja, et ta seejärel taas osadeks lahti võetaks ja ära viidaks.
Millistele põhimõtetele toetudes te programmi koostasite?
Algfaasis sõnastasime mitu erinevat ideoloogiat, kuid lõpuks jäi üks ja kõige lihtsam: kutsume esinejaid, kes meile endile on väga meeldinud. Lähtusime muidugi teatri formaadist, kuid kuna kaasajal liitub teatriga niivõrd palju kõrvaldistsipliine, võtsime ka nemad kampa. Nii ongi programmis heli- ja ruumiinstallatsioonid, teatrilavastused, tantsuetendused, mono-ooper jne.
Kui raske või kui kerge oli Põhuteatrisse esinejaid meelitada? Mis oli see nn rosin?
Põhuteater ise oligi. Esinejad või nende produtsendid haakisid ideega kohe, nende jaoks tundus see heas mõttes väga jabur idee. Nii mõnelgi puhul saime ära kasutada ka isiklikud kontaktid ning ühe lavastuse puhul on tegemist vahetustehinguga, kus meie lubasime anda vastutasuks gastrolli Berliinis. Aga Alain Plateli kompanii Les ballets C de la B jõuab siia tänu sellele, et nende produtsendile meeldis üks NO99 lavastus ning ta tegi ise kõik selleks, et siia tulla. Me ise enam ei lootnudki, et meil säärase trupi peale hammas võiks hakata.
Palun tooge välja mõned esinejad, keda teie soovitate näha.
Kõiki. Tõesti: kõiki.
Eestlaste osalus Põhuteatri programmis on üsna napp, alustate aastaid riiulis oodanud «Hirvekütiga» ja lõpetate Kasari-Uusbergi ooperiga, vahele jääb Hendrik Kaljujärve heliinstallatsioon ning Türnpu-Kolditsa-Klemetsi-Uusbergi soome-ugri lavastus. Lisaks siis avamine ja lõpetamine. Miks just selline valik?
Algul oli eesti asju rohkem plaanis, näiteks lootsime NYYD Ensemble’i kutsuda, aga kuna Eesti kultuuripoliitika tõttu on nad pillid kotti pannud, oleks see läinud väga keeruliseks. Türnpu-Klemetsi projekti mõtteruum moodustab väga laheda vastukaalu mõnedele über-kaasaegsetele lavastustele, ja kui on võimalik etendada keset põhku tuntud eksperimentaalmuusiku ooperit, siis peab võimalusest haarama.
Hendrik Kaljujärvele tegime me ise ettepaneku. Viis, kuidas ta helidest, teatrist ja maailmast mõtleb, on teatrit väga tugevalt toetanud, ja tundus, et ta võiks nüüd ka soolot panna. Need on kõik uued asjad ja põhinevad tegelikult vaid usaldusel kunstnike vastu. «Hirvekütti» oleme aga tahtnud juba paar aastat uuesti mängukavva võtta, et näha, mil moel näitlejate mäng ja lavastuse kontekst on muutunud. Teatavasti on «Hirveküti» loos tegelased n-ö enne ja pärast olukorras, ajaline perspektiiv annab ka neile selle võimaluse näha, mis sai «pärast». Repertuaari me seda siiski ei võta, Põhuteatris antakse päris viimased etendused. Lahkumise ilu.
Lisaks nimetatutele saab näha ka Tartu Uut Teatrit, kahtlemata oodatud gastroll Tallinnas.
Rahvusvahelise ja eesti programmi tasakaalu määras suuresti ära eelarve, tegelikult oleks tahtnud oluliselt rohkem rahvusvahelisi truppe kutsuda, sest lisaks sellele, et kultuuripealinna eesmärk on Eestit ja selle kultuuri kõigile ettesattunuile müüa, võiks säilida ka võimalus, et kohalikud inimesed saavad inspiratsiooni sellest, mida väljaspool tehakse.
Ja ega meie trupp käed rüpes istu – läbi terve suve on käimas proovid uue lavastusega, mis esietendub septembris ja kus trupis on lisaks NO99 näitlejatele ka inglise ja saksa ametivennad.