Eesti kultuuri täheatlas: eksistentsiaalne eestlus

Kalevipoeg (lk 271, fragment) aastal 2009 kirjastuse SE&JS üllitatud «Kalevipojas», mille on illustreerinud ja kujundanud Andres Tali. Foto: Repro

«Minu silmis ei ole eesti rahval enam võimet iseseisvaks rahvuslikuks toodanguks ega enam kõrva lihtsa, mittekunstilise loodusluule jaoks, pärast seda kui see on moonutatud ja rikutud temale pealesurutud koolmeistrite ja köstrite kirjandusega. /---/ Nüüd, kui töö valmina mu ees seisab ja ta algus kohe maailma peab astuma, teatan, et võistlus eesti natsionaaleepose loomiseks / - - - / jääb lahti igaühe jaoks. Vähemalt minu «Kp-l» ei ole kõige vähemat pretensiooni nõnda kõrgelennulise tiitli järele ega taha ta olla poeetiline kunstiteos, vaid ainult kogu rahva tõesti elavaid saagasid, mida olen püüdnud teatavas korras üksteisega ühendada.»

Nii pessimistlikult hindab eestlaste võimekust kultuurrahvana kevadel 1857 ilmunud «Kalevipoja» esimese ande eessõnas Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tema kohustus olevat vaid säästa rahvaluule jäänuseid kui «kõneleva mineviku ausammast» lõplikust hävingust, «enne kui rahvake ise täitsa ära on imetud teda tõmbava kahe pooluse poolt». Lauluisa peab siin silmas eestlaste võimalikku assimileerumist mõnda suuremasse (saksa või vene) kultuuri.

August Annist oletab, et  Kreutzwald võis selliselt väljenduda tsensuuri petmiseks. Aga võib olla ka nii, nagu on kirjutanud akadeemik Jaan Undusk artiklis «Eksistentsiaalne Kreutzwald», et eepose loomine oli kantud absurditundest: teades, et rahvas on väljasuremisele määratud, tuli «anda neile siiski kõik, mida üks kultuurrahvas vajab».