Videolugu: pardakaamera salvestised näitavad, kuidas kiirabile ja politseile liikluses ette keeratakse

Viimasel aastal on terava teemana üles kerkinud operatiivsõitude ohutus. Postimees tegi kaasa ühe sõidu kiirabiautos, et näha, milline on olukord liikluses alarmsõidu ajal tegelikult.

Teisipäeva õhtul kella 17 paiku mööda lumist Mustamäed sireenide ja vilkurite saatel sõites võib veenduda, et reeglina liiklejad annavad kiirabiautole teed ja püüavad teha oma parima, et kiiresti liikuvale operatiivsõidukile mitte jalgu jääda.

Tallinna kiirabi välijuht Kaido Voogla ja kiirabiautojuht Kristo Kütt tõdevad, et pigem tekitavad ohtu olukorrad, kus liiklejad operatiivsõidukit lihtsalt ei märka ega tea, kuidas peaks kiiresti läheneva operatiivsõiduki korral käituma.

Vali muusika sõiduautos, kõrvaklappidega jalakäijad, kevadine ere päike, halb nähtavus südalinnas majade vahel, valearvestus operatiivsõiduki kiiruse või kolonnis liikuvate alarmsõidukite kohta – need on tüüpilised asjaolud, miks operatiivsõidukit ei märgata.

Viiendat aastat kiirabiautojuhina töötav Kristo Kütt nendib Mustamäel sõites, et töö ei ole kerge. Alarmsõidu ajal peab tähelepanu täielikult fokusseeritud olema, teiste liiklejate liikumisi peab ette nägema. «Silmad peavad olema igal pool,» lausub Kütt sõidu ajal.

«50/50 – ikka päris paljud on roolis telefonid näpus ja omas elemendis, ei näe, ei kuule. Praegu on veel hämar ka, vilkureid on üldiselt pimedas paremini näha kui päeval ja päikesevalguses.»

Kiirabiautojuhi sõidustiil, kiirus ja muu sõltub Küti sõnul paljuski patsiendist. «Sõltub, kui raskes seisus patsient antud hetkel taga on,» räägib autojuht ja jätkab: «Eks täna on kiirus vastav ka ilmastikuoludele ja tipptunnile. Ilusa ilma ja tühjade tänavatega ning raske patsiendi korral on kiirused siin ikka teised.»

See, kas alarmsõidukile antakse teed, võib Küti sõnul olla päeviti väga erinev. «50/50 – ikka päris paljud on roolis telefonid näpus ja omas elemendis, ei näe, ei kuule. Praegu on veel hämar ka, vilkureid on üldiselt pimedas paremini näha kui päeval ja päikesevalguses,» lausub Kütt roolis.

Kütt meenutab, et kõige pikem sõit on tal Tallinna kiirabis olnud Pärnu kiirabile poolele teele vastu minna. «Mis siin ikka karta, pead olema endas kindel ja kõik tervelt kohale toimetama. Üldiselt me ei aja seda kiirust taga, vaid ohutust,» lisab mees. Ühtegi liiklusõnnetusse pole tema kiirabiautojuhina sattunud.

Tallinna kiirabil jääb väljakutsete arv ööpäevas keskmiselt 240–300 vahele. «Halb päev on see, kui meil on üle 300 väljakutse ööpäevas, hea päev on, kui sõitude arv jääb 220-250 kanti,» ütleb Tallinna kiirabi välijuht Kaido Voogla. Tallinna kiirabil tuleb aastas ette 5-7 liiklusõnnetust, mis juhtuvad alarmsõidu ajal.

Väljakutsete prioriteete on kiirabis neli: alfa, bravo, charlie ja delta. Alfa ja bravo on kergemad väljakutsed, kuhu sõidetakse ilma vilkuriteta. Kõige kiiremal delta-väljakutsel on reageerimisaeg üks minut ehk brigaad peab olema autos ja välja sõitma ühe minuti jooksul. «Viimase ööpäeva jooksul oli delta-väljakutseid meil 36, charlie-väljakutseid oli 142,» tutvustab Voogla.

Kui arvestavad on liiklejad kiirabisõidukile Tallinna linnas teed andes? «Tipptundide ajal on see keeruline, sest ega kaasliiklejatel pole kuhugi eest ära sõita tegelikult. Eriti talvisel ajal, mil lumevallid on kõigil rinnuli. Eks me üritame leida liikumisteed kas vastassuuna kaudu või teiste masinate taga tuututades,» räägib Voogla. Abi on kindlasti ka bussiradadest.

Üks ohtlik trend on Voogla sõnul viimasel ajal see, et autojuhid haagivad end kiirabiautole sappa, lootuses operatiivsõiduki taga kihutades rutem edasi saada. Paraku on selline käitumine liikluses erakordselt ohtlik, sest näiteks punase tulega ristmikule sõites ei anna tavasõidukile enam keegi teed.

  • Vältige järske manöövreid ja pidurdusi

  • Näidake suunatuld ja hoidke paremale teeserva

Politsei teeb Põhja prefektuuri piirkonnas alarmsõite ööpäevas umbes 10–15. PPA turvataktika- ja alarmsõiduteenistuse juhtivspetsalist Uno Laas õpetab, et kui sõidukijuht märkab lähenevat alarmsõidukit, millel on sisse lülitatud vilkurid koos helisignaaliga või ilma selleta, siis sõidukijuht peab sujuvalt vähendama kiirust ning vajadusel hoidma tee parempoolsele servale, et alarmsõiduk saaks võimalikult ohutult mööduda.

«Kindlasti peaks vältima järske manöövreid ja pidurdusi. Parema suunatule kasutamine tuleb kasuks, kuna sellega näidatakse alarmsõidukijuhile, et teda märgati,» jagas Laas soovitusi.

Ka kergliiklejad peaksid sõiduteele lähenedes võtma kõrvaklapid kõrvast ja veenduma, et kapuuts või müts ei varja ära lähenevaid sõidukeid. Tähelepanelik tuleb olla ka lähenevat alarmsõidukit nähes, kuna selle kiirus on tavapärasest suurem ning ta jõuab jalakäijani kiiremini kui tavaolukorras, kuigi silmaga ei pruugi seda olla näha. Kergliikleja peaks laskma operatiivsõidul oleva auto mööda ja alles seejärel ületama teed.

«Operatiivsõidul olev auto reageerib väljakutsele, kus võib olla kellegi elu, tervis või vara ohus. Liiklejad peaksid arvesse võtma, et iga nende ohtlik või läbimõtlemata manööver võib seada ohtu nii tema enda kui ka teiste liiklejate elu,» lisas Laas.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles