Vahetult enne jõule ilmunud Jüri Talveti kaheksas luulekogu «Ka vihmal on hing» ei tähista mitte ainult kolm kümnendit tagasi, Kristuse eas «Äratustega» (1981) – muide, tagantjärele hinnates vägagi sümboolne pealkiri debüütkogule! – luulerännakutele siirdunud kirjandusteadlase pöördumatut pühendumist poeetilisele kujundiloomele, vaid selles on ka niisugust küpsust, mida T. S. Eliot kirjeldas stiiliühtsuse, terviklikkuse ja graviteetsusena.