Arko Oki film Lennart Merist oli minu esimene prillikino-elamus. Võimas! Ja just nimelt mitte «Avatarile» omaste efektide pärast, mis Oki sõnul (PM 17.02) domineerivat praegu 3D-filmitoodangus, vaid vaataja ning filmiruumis toimuva vahelise piiri ületamise/hajutamise pärast. See on põhimõtteline – filmisemiootika rajaja Juri Lotman ütleks «plahvatuslik» – muutus.