Loomade särtsakas laulutrall

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Kelmikas särakostüümis spagaati viskav põssa Gunter, helehäälne gorillapoiss Johnny, tänavamuusikust hiir Mike, pereemast notsu Rosita, häbelik elevant Meena ja punkarlik okasseapreili Ash on võtmetegelased animafilmis «Laula» («Sing»).

Sündmuste keskne niiditõmbaja on aga hingevaakuva teatri omanik, koaala nimega Buster Moon. Kitsikusest pääsemiseks otsustab ta korraldada lauluvõistluse. Juhtumisi trükib Mooni kergelt hajameelne sekretär plakatile aga üüratu auhinnasumma – sada tuhat dollarit. Kõvasti rohkem, kui rahapuuduses ägaval Moonil pakkuda on, ent piisavalt, et tuua kohale tänavatäis lauluhuvilisi.

Talendi-show’s jääb sõelale eelmainitud kuuik. Filmis rulluvad lahti võistlustulle astunute elulood. Rosita päevad mööduvad ebatervislikus koduatmosfääris mehe ja pesakonna eest hoolitsedes. Gorillapoiss Johnny on kistud gangsterist isa rööviplaanidesse. Baritonihäälega Mike puhub tolmusel tänaval saksofoni. Sinatra kuulsaks lauldud «My Way» võtab hiire esituses isegi põlve nõrgaks.

Laul ongi loomakesi ühendav lüli, nende isiklik tee nirvaanasse. Ainus, mis pakub tõelist rahuldust ja tõstab kõrgemale argireaalsusest. Ühtekokku kõlab filmis 85 muusikapala, teiste seas ka Elton Johni, Stevie Wonderi, John Lennoni ja Paul McCartney loomingut.

Lauljate kõrval on filmi üheks tugevamaks karakteriliseks leiuks Mooni sõber lammas Eddie – basseinimajaga videomängur. Eddie kehastab tehnoloogiasõltuvuses, ent erilise taiplikkuseta noort, kes nacho-kausi kõrval istudes püüab tabada elu mõtet. Südamlik, ent kogenematu Eddie kehastab laiemas plaanis üha sagenevat elustiililist tendentsi – passiivset oleskelu. Ilmekaks kontrastiks Eddile on unistustest tiivustatud koaala Moon, kes teeb kõik, et lagunevat teatrimaja püsti hoida ja publik kohale meelitada.

Siiski ei saa öelda, et «Laula» eesmärk oleks pakkuda ühiskonnakriitikat. Sarnaselt «Zootropolisega» («Zootopia») viib «Laula» linnastunud loomauniversumisse, kuid tegevustanner piirdub enamasti tegelaste kodude ja teatrisaali  vahelise alaga. Tegevuse viimine loomamaailma näib suurstuudiote animafilmides tervikuna olevat tõusev trend. 2016. aastal on tegu juba viienda täispika animatsiooniga («Finding Dory», «Kung Fu Panda 3», «Angry Birds», «Zootopia» kõrval), mis juhatab vaataja maailma, kus tegutsevad vaid loomad.

«Laula» keskse ideena jääb kõlama: «Usu, ja sa suudad.» Kõik filmis portreteeritud karakterid peavad ületama teele sattunud takistusi. Olgu siis tegemist isiklike hirmude või perekondlike probleemidega. Kindlasti kutsub «Laula» kaasa elama vaatlusalusele teatrisaagale ning tegelaste käekäigule. Filmi lõppmeloodiad on ehk ennustatavad, ent see ei vähenda südikatele tegelastele pöidla hoidmise indu. Õnnelik trullakas Gunter «Shake it Off’i» rütmis puusa nõksutamas on eriti rõõmustav vaatepilt.

«Laula» on läbinisti südamlik ning ehk isegi elulisem, kui esmapilgul tundub. Esiplaanile seatakse väärtused nagu lahkus, üksteisemõistmine ja armastus. Väiksematele vaatajatele jagub pinget kindlasti rohkem, ent ka suuremate jaoks ei ole tegu pelgalt toretseva vaatamisega. «Laula» jutustab haaravalt üldinimlikke lugusid ja soojendab hinge.

«Laula»

USA / Suurbritannia 2016

Režissöörid Christophe Lourdelet, Garth Jennings