Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2017/01/05/6229333t1h15f3.jpg)
/nginx/o/2016/12/29/6214115t1h51a4.jpg)
Viru maakohus mõistis eile Ida-Virumaal tegutseva arsti Igor Gorjatšovi (43) süüdi ettevaatamatusest patsiendi surma põhjustamises ning määras talle karistuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse. Arstina töötamise õigus jäi mehel alles, kuigi süüdistaja nõudis ka selle äravõtmist.
Kohus otsustas, et karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Gorjatšovile määrati katseajaks kaks aastat. Mees ei soovinud pärast kohtuotsuse ettelugemist ajakirjanikega suhelda.
Samuti mõistis kohus arstilt välja varalise kahju hüvitamiseks 406 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 190 eurot. Samuti tuleb tal tasuda sunniraha 645 eurot, kaitsja tasu 299 eurot ja ekspertiisitasu 271 eurot. Mees ise ennast kohtus süüdi ei tunnistanud.
Viru ringkonnaprokurör Olga Dorogan taotles Gorjatšovile mõnevõrra pikemat tingimisi vangistust ja temalt arstina töötamise õiguse äravõtmist, kirjutas ERR uudised. Samuti leidis riiklik süüdistaja, et kohus peaks rahuldama arsti vastu esitatud tsiviilhagi ehk mõistma temalt välja ligi 50 000 eurot.
Viru ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja ei öelnud, kas nad kaebavad kohtuotsuse edasi, kirjutas ERRi venekeelne portaal. Tema sõnul on prokuratuur rahul Gorjatšovi süüdimõistmisega ja talle määratud karistusega, kuid süüdistaja taotles ka mehelt arstina töötamise õiguse äravõtmist. Seda aga ei juhtunud.
«Kui jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis on sõnaselgelt märgitud, et tervishoiutöötajalt on ära võetud kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis või registris märgitud kutse- või erialal tegutsemise õigus, siis terviseamet kustutab tervishoiutöötaja tervishoiutöötajate registrist,» ütles terviseameti pressiesindaja.
Ta lisas, et mõnel korral on kohus tõesti rakendanud tervishoiutöötaja suhtes registris märgitud kutse- või erialal tegutsemiskeeldu. Sel juhul järgib terviseamet kohtu otsust. «Samas iga tervishoiutöötaja üle peetud kohtuotsus ei pea ilmtingimata lõppema erialal tegutsemise keeluga,» ütles pressiesindaja.
Kohtuotsus on õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.
Kriminaalsüüdistus sai alguse 2012. aasta 24. novembri õhtul Ida-Viru keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) toimunud juhtumist, kui kiirabi tõi sinna 42-aastase sillamäelase Valeri. Valves olnud arst Gorjatšov diagnoosis patsiendil soolenakkuse ja saatis ta kodusele ravile, kuid 25. novembri varahommikul tõi kiirabi Valeri taas haiglasse, kus ta suri vaatamata haiglas tehtud operatsioonile.
Pärast Valeri surma pöördusid tema omaksed tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole, kes tuvastas, et arsti tegevuses ilmnes vigu. Lähedased pöördusid politseisse ja lahang tegi kindlaks, et Valeri suri kaksteistsõrmiksoole haavandist tekkinud arteriaalse verejooksu tõttu.
Viru ringkonnaprokuröri Dorogani sõnul kinnitasid nii 12 asjatundjast koosnev tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon kui ka kriminaalmenetlusse kaasatud Tartu Ülikooli kliinikumi kirurgid, et arst ei tuvastanud verejooksu õigel ajal.
Arsti selgitus
Oktoobri alguses Postimehele intervjuu andnud Gorjatšov selgitas, et patsiendi seisund oli stabiilne, kui ta 2012. aasta 24. novembri õhtul esimest korda Kohtla-Järve haigla EMOsse toodi. «Patsient oli rahuldavas seisundis, kontaktne, adekvaatne, tal oli kolm päeva kõht lahti olnud, kodus olevat olnud halvatus ja nõrkus, kõik uuringud olid normis, proovi põhjal ei olnud verejooksu ja roe ei olnud musta värvi,» rääkis arst.
Kuna ohumärke ei tundunud Gorjatšovi sõnul olevat ja kaksteistsõrmiksoole haavandiga oli patsient elanud juba aastaid, saatiski arst patsiendi koju soovitusega kõhuvalu vastu ravimit võtta ja perearsti poole pöörduda.
Teist korda jõudis Valeri arsti sõnul EMOsse 25. oktoobri hommikul kell 7.30, mil tema seisund oli halvenenud. «Hommikul oli roe must ja okse oli. Patsient rääkis, et oksendas korra hommikul ja okse oli vedel. Kui on verejooks, siis okse on kas punane või vere värvi,» rääkis Gorjatšov.
Arsti hinnangul on võimalik, et õhtul ei olnudki patsiendil verejooksu, kuid pärast haiglasse saatmist oleks tulnud teda kohe opereerida. «Pärast endoskoopiat olid kleepsud pandud verejooksu kohta, ta oleks tulnud kohe operatsioonile saata, aga patsient ootas osakonnas kolm tundi,» rääkis arst.
Kui patsient kohe operatsioonile oleks saanud, siis oleks tema ellujäämise võimalus Gorjatšovi sõnul suurem olnud.
Eesti Arstide Liidu peasekretäri Katrin Rehemaa sõnul ei pea liit õigeks, et kutsetööd tegevat arsti saab eksimuse eest kriminaalkorras karistada, välja arvatud siis, kui tegemist on tahtliku teoga. Tema sõnul tuleks kriminaalkorras süüdi mõistmist võimaldavad seadused üle vaadata. Peasekretär rõhutas, et see on põhimõtteline seisukoht, kuivõrd Gorjatšovi juhtumi üksikasjad ei ole talle teada.
Rehemaa sõnul ei ole õiglane ka see, et suures haiglas töötav arst kannab eksimuse korral kogu seal toimunu eest ainuisikuliselt vastutust. «Eri haiglates on eri tingimused ja tööajad, mis arsti otsuseid ja töövõimet mõjutavad,» rääkis ta.
Lisalugu
Patsiente kaitsev süsteem valmib varsti
Juba aastaid on räägitud, et Eesti vajab mittesüülist patsiendikindlustuse süsteemi, et arstid lõpetaksid kohtupinki sattumise hirmus ravivigade mahavaikimise. Töö- ja terviseministri Jevgeni Ossinovski sõnul valmib selle esimene versioon lähiajal.
«Eestis on vaja arstide mittesüülist vastutuskindlustust. Miks seda ei ole, ma ei oska öelda,» kommenteeris minister Jevgeni Ossinovski Viru maakohtu otsust, mille järgi jäi arst Igor Gorjatšov süüdi patsiendi surmas.
Ministri sõnul on vastutuskindlustuse süsteemi loomine lihtsalt lahendatav. «Seal on teatud lisakulusid, aga põhimõtteliselt ei ole mingeid takistusi, ei juriidilisi ega sisulisi, et seda teha,» lausus ta.
Sotsiaalministeerium on viimase aasta jooksul kindlustuse eri variandid läbi vaadanud ja töö seadusemuudatuse algversiooniga lõpusirgel. «Järgmisel aastal võtame ette ja hakkame menetlema,» lubas Ossinovski.
Ministri sõnul tuleb uuest süsteemist rääkides mõista ka patsiendi õiguste kaitsmise olulisust. «Tervishoiuteenus on võlaõigusseaduse alusel osutatav teenus ehk sellele kehtivad teatud kvaliteedinõuded. Võlaõiguslikul suhtel on eeldus, et teenuseosutaja ei tapa sind ära,» ütles ta.
Ossinovski sõnul peab riiklik regulatsioon tagama ravivigade vältimise. «Selge on see, et kriitilistes olukordades otsuseid langetades peab arstil olema kindlus, et ta pärast seda vangi ei lähe,» rääkis ta.
Töö- ja terviseministri arvates on samas teada, et kui meedikuid hakatakse ravivigade eest vastutusele võtma, siis pärsib see arstkonna seas teemade läbiarutamist.
«Eestis on ka haiglad ise arstidele öelnud, et ärge parem rääkige, sest äkki siis esitatakse nõue haigla vastu. See ei ole mõistlik lahendus,» märkis ta.
Ossinovski lisas, et ainuke sisuliselt mõistlik lahendus olekski arsti mitmesüüline vastutuskindlustus. Hanneli Rudi
Lisalugu
Ekspert: arstlikke eksimusi tuleb ikka ette
Kui mujal maailmas ärgitatakse arste juba aastaid oma ravivigu avalikult tunnistama ja neist õppima, siis Eestis on see alles lapsekingades. Tervishoiukvaliteedi eksperdi Teele Orgse sõnul ei võida arsti süüdimõistvast kohtuotsusest meedikud ega patsiendid.
Ütlesite, et teile tervishoiu spetsialistina jääb arusaamatuks kohtu otsus mõista arst [Igor Gorjatšov] süüdi ettevaatamatuse tõttu patsiendi surma põhjustamises.
Asi on põhimõttes. 1998. aastal tuli Ameerika Ühendriikides välja revolutsiooniline raport – eksimine on inimlik –, mille kohaselt sureb meditsiiniliste vigade tõttu 98 000 inimest aastas. Tänavu täiendati seda, et neid inimesi on 230 000.
See raport viis kogu tervishoiu kvaliteedi liikumise, mis seni oli põhinenud Donabediani teoorial – struktuur, protsess, tulemus – täiesti uuele tasemele ja kogu lääne maailm hakkas uurima, millised kõrvalekalded meditsiinis toimuvad. Sellest tulenevalt on Euroopa Nõukogu, Maailma Terviseorganisatsioon ja teised organisatsioonid teinud otsuse, et riigid peavad toetama protsesse, mis parandaksid meditsiinilistest vigadest, kõrvalekalletest rääkimist, nende analüüsimist. See peab olema mittekaristuslik ja avalik. See kohtuotsus keeras kogu selle vaikselt alanud protsessi Eestis tagasi keskaega.
Sotsiaalministeeriumi kinnitusel peaks järgmisel aastal lõppema arsti mittesüülise vastutussüsteemi loomine.
Ministeerium on ette valmistanud vastutuskindlustuse loomise. See on aga üks väike osa sellest, mida tegelikult tegema peaks. Tegelikult tuleks olla avatud sellele, et jah, meil tehakse meditsiinis vigu, jah, eksimine on inimlik ja see on normaalne. Sellest kõigest avalikult ja avatult rääkides ei mõisteta kedagi hukka, vaid proovitakse vältida järgnevaid probleeme.
See vastutuskindlustus ei aita sellele kuidagi kaasa. See annab väiksemate probleemide puhul arstidele kindlustunde, et nad ei pea oma rahakotti avama. See ei lahenda suuremat muret.
Kui palju võib äsjane kohtuotsus mõjutada ravikvaliteeti, et tulevikus arstid lihtsalt ei julge kriitilises olukorras langetada otsuseid, kartes sattuda kohtupinki?
Otse loomulikult on see nii ja selle kohta on olemas ohtralt teaduslikke analüüse, mis seda kinnitavad. Viru maakohtu otsus on igatepidi vale viis probleemile läheneda.
Näiteks Hollandis ei karistata arsti mitte seetõttu, et ta eksib, vaid karistatakse siis, kui viga jäetakse raporteerimata. Kui see viga oleks raporteeritud, siis seda oleks analüüsitud kui juhtumit, mis paraku juhtus. Selliseid asju tuleb ette, seda juhtub Eestis vähemalt kord kuus. Mõnes mõttes on see isegi tavapärane. See ongi elu.
Inimesed ei soovi ennast tavaliselt süüdi tunnistada. Kuidas panna meedikuid oma vigu tunnistama?
Kui patsiendiga tekib probleem, siis enamik arste põeb seda väga raskelt läbi. Selle kohta on olemas termin second victim (ingl k teine ohver). Ka tervishoiutöötaja, olgu selleks siis õde, ämmaemand või arst, on ju selles loos ohver.
Eestis on kirurgid alustanud tüsistuste registreerimisega: kui Tartu Ülikooli kliinikum ja Põhja-Eesti regionaalhaigla on sellega liitunud, siis enamik haiglaid ei ole seda suutnud teha. Seda on väga raske arstidele selgitada, et palun pange need asjad kirja, et see on vajalik. Praegune kohtuotsus annab uuesti tagurpidikäigu sellele, mida me just teha üritasime.
Arsti töö hulka kuulub analüüsimine. Ta on tippspetsialist, ta peab saama vabalt ja rahulikult analüüsida. Sellisel kujul ei ole see võimalik.
Kuidas pärast sellist kohtuotsust tekkinud patiseisust välja tulla – vajaliku süsteemi arendamisele on nüüd sattunud kaigas kodaratesse?
Euroopa Liidus rõhutatakse seda, et peab toimuma kultuuri muutus – tuleb rääkida, et arstlikke eksimusi tuleb ette. Aga sellele peavad kaasa aitama nii arstid kui ka ajakirjandus.
Sageli tuuakse näiteks Boston Globe’i (USA päevaleht – toim) meditsiinile spetsialiseerinud ajakirjanikku, kes põdes vähki. Ta läks ravile ühte maailma parimasse onkoloogiakeskusse, kus töötas ka tema abikaasa. Inimliku vea tõttu sai ta surmava koguse ravimit. See keskus pani pärast ajakirjanike koolitamist ja juhtunu analüüsimist arstidega oma veebilehele üles teate, et meie tapsime täna selle ja selle inimese.
Ma ei tea, kas Eesti avalikkus oleks selleks valmis, aga selles suunas peaksime meiegi liikuma. Meie haiglad võiksid panna oma kodulehele teate, et mullu juhtus meil nii ja nii palju ravivigu ning meie tegime neist need ja need järeldused. Sellisest käitumisest võidaksid kõik.
See eeldab, et ka patsiendid saaksid aru – ravivead ei ole tahtlikud, vaid mõnikord juhtub. Seda on inimestel vist raske tunnistada.
Viis protsenti meditsiinilistest vigadest on n-ö hooletus, mis võiks olla teatud tingimustel karistatav. Selle viie protsendi sees on omakorda need, mis on n-ö kriminaalsed ehk tahtlikud tegevused. Enamik vigu, 70 protsenti on n-ö peaaegu juhtumid (ingl k near misses). Lihtsalt öeldes – ma peaaegu ei oleks näinud laborianalüüse ja ei oleks osanud teha otsust; ma peaaegu oleks lõiganud veresoone läbi, aga õnneks märkasin; ma peaaegu oleksin andnud vale ravimi. 30 protsenti on välditavad kõrvalekalded, ja see on see teema, millega peaksime tegelema, et neid enam ei juhtuks. See äsjane [Viru maakohtu] otsus nüristab ära püüdluse tegeleda välditavate kõrvalekalletega.