Tagasivaade 2016. aastale akadeemiku pilgu läbi

Jüri Engelbrecht Foto: Peeter Langovits

Postimees palus mehaanikateadlasel ja Eesti Teaduste Akadeemia liikmel Jüri Engelbrechtil vaadata tagasi mööduvale aastale.

Kui kirjutasin oma traditsioonilist jõulukirja sõpradele laias maailmas, siis enda tegemiste kõrval panin nagu alati kirja mõtteid mööduvast aastast. Eks nii sõjad ja terror kui ka turbulentsust peegeldavad sündmused Euroopas ja Ameerikas panevad meid kõiki paratamatult mõtlema tulevikule. On ju vähe lohutav meelde tuletada, et kunagi keegi ütles: «Aeg liigestest on lahti...». Tundub, et tänane maailm on küll vähemalt sajajalgne ja liigeseid on oi kui palju. Ka saabunud jõulukirjad andsid pildi sõprade samalaadsetest mõtetest, teistega jagada võiks ehk teadet, et Cambridge’is oli 74 protsenti Euroopa Liitu jäämise poolt.

Kui aga proovida põhjusi leida, miks on maailm täna selline, nagu ta on, siis tuleb paratamatult meelde Armin Toffler, kes paarikümne aasta eest kiitis maailma oskuse eest probleemid väikesteks tükkideks teha ja neid siis lahendada.

Taolise ülihea oskuse juures läheb aga tihti meelest, ütles ta, tükid uuesti tervikuks kokku panna. Samas on aga inimkonna teadmised jõudsalt kasvanud ja komplekssüsteemidest, nagu neid eriala terminiga nimetatakse, oskame tänapäeval paremini aru saada.

Komplekssüsteemid on kooslused, mis on iseloomustatud paljude osade ja nende osade vaheliste seostega. Osade vastasmõju, mis reeglina on mittelineaarne, võib aga viia uute omaduste tekkeni, tihti puudub ennustatavus ja võib tekkida kaootiline olukord. Oluline on ka asjaolu, et väikesed muutused ühel ajahetkel võivad viia suurte muutusteni pikema aja jooksul.

Füüsikud ja matemaatikud saavad taoliste komplekssüsteemide analüüsiga juba päris kenasti hakkama, kuid sotsiaalsetes süsteemides on asjad tunduvalt keerulisemad. Ei tea me alati, millised on sidemed inimeste, sotsiaalsete gruppide, riikide ja teiste koosluste vahel, ei oska nendest seostest aru saada, ei oska kirjeldada piisava täpsusega põhjusi ja tagajärgi, jne.

Pidasin selle aasta kevadel Maailmaakadeemia ühel konverentsil ettekande ühiskonnast kui komplekssüsteemist. Mu teesid viitasid piirangutele füüsikalistes komplekssüsteemides, mis on seotud termodünaamiliste tingimustega, meeldib see meile või mitte. Sotsiaalsetes süsteemides on aga piiranguteks väärtused või väärtussüsteemid, mis erinevates kogukondades võivad olla erinevad. See tekitabki teinekord probleeme arusaamisel demokraatiast, tekkivad pinged Euroopa Liidu diskussioonides ja eks mõned riigid eiravad oma autoritaarse poliitika ajamisel üldtunnustatud väärtusi.

Ometi peame ju hakkama saama, nii maailmas tervikuna kui ka oma koduste asjadega.

Näiteks terviku ja osade küsimus on ju meie haldusreformi põhiprobleem ja tundub, et näitajate kõrval hakatakse alles nüüd rääkima funktsioonidest ja ajaloolistest traditsioonidest, st väärtustest.

Üks faktor, mis muidugi ka riigi korrastamise protsessi mõjustab, on haigus, mille nimi on katataksofiilia. Selle termini mõtles välja Hollandi teaduskirjastaja Jan Velterop. Eesti keeles võiks selle haiguse nimi olla «ritta seadmise lembus».

Me oleme hirmus agarad igal elualal järjestama inimesi kas siis nende rahakoti või «mõjukuse» järgi, teeme edetabeleid menukite osas (kus tihti prevaleerivad esoteerilised väljaanded), järjestame laule ja sotsiaalmeedia klikke, jne., jne. Ja ametnikud on harjunud lugema eelkõige mõõdikuid. Ka teadlased pole sellest vabad, ikka kõlavad tsiteerimisindeksid, h-indeks, põrketegurid, ülikoolide järjestus ja mida veel muud.

Maksab meelde tuletada William Cameroni ütlust: «Mitte kõik, mis on loendatav, pole oluline ja mitte kõik, mis on oluline, pole loendatav.»

Haigused on aga tihti põhjustatud keskkonnast, seega peaksime vaatama, milline on see keskkond, kus taolised nähtused esinevad ja millised on väärtussüsteemid ehk see, mida ei saa loendada. Ühiskond ei funktsioneeri vaid Guinnessi rekordite raamatu kohaselt, kus on üles loetud ka parimad viinerisööjad ja tagurpidijooksjad. 

Lõpetada tahaksin aga rõõmsamate nootidega.

Kõigest ei jõua rääkida, kuid möödunud aasta jooksul oli mul eriline hea meel noortest inimestest, kes teaduses oma kohta otsivad. Aasta aluses oli akadeemias suurepärane konverents, kus välismaal õppivad või tegutsevad noored inimesed oma tegemistest rääkisid, käis ettevalmistus Noorte Teaduste Akadeemia loomiseks, kokku said Prantsuse-Eesti PARROTi programmi osalised ja kohe uue aasta alguses on Briti saadiku juures Oxford-Cambridge’i klubi kohtumine.