Varasemate riigikogu valimiste tulemuste ja enne seda tehtud küsitluste võrdlus näitab, et erakondade populaarsusuuringud ei peegelda tegelikke valimistulemusi kuigi täpselt.
Küsitlused ei peegelda tegelikke valimistulemusi
3. märts 2011, 00:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Uuringufirmad ise rikuvad praeguste poliituuringutega oma mainet, ja sellest on kahju,» ütles sotsioloog Juhan Kivirähk, pidades silmas erakondade toetusprotsentide ja nende põhjal tehtud valimistulemuste ennustuste avaldamist.
Tulemused hüppavad sotsioloogi sõnul seinast seina, osa arve tunduvad täiesti absurdsed. Kivirähk lisas, et uurijate puhul on tegu proffidega, kes teavad ka ise, et seda tüüpi
uuringud ei peegelda reaalset valimisituatsiooni, aga nad kas ei taha või ei julge seda välja öelda, või siis lihtsalt ei ütle piisavalt kõva häälega.
Siin võib teha ka etteheite ajakirjandusele, kes võimendab ja imeb tulemustest välja asju, mida tegelikult välja tuua ei saa.
Eestis tegelevad parteide populaarsusuuringutega süstemaatiliselt kaks firmat: Emor ja Turu-uuringute AS. Kui vaadata varasemaid prognoose, siis 2007. aasta riigikogu valimiste eel olid Emori arvud üsna täpsed. Kuid näiteks 2003. aasta riigikogu valimiste eel eksisid mõlemad uuringufirmad rängalt peaaegu kõikide erakondade osas.
Torkab silma, et võrreldes Emoriga kipuvad Turu-uuringud süstemaatiliselt alahindama, kui palju inimesi mingit parteid toetab. Turu-uuringute tegevjuht Tõnis Stamberg ütleb, et põhjuseks on metodoloogiline erinevus, sest nemad toovad eraldi välja «ei oska öelda» vastajad, Emor aga jagab niimoodi vastanud erakondade vahel ära.
Sellega on ka seletatav, miks näiteks Turu-uuringute viimane küsitlus näitas Keskerakonnale 13-protsendilist toetust, aga Emori küsitlus hoopis 24 protsenti.
Stamberg märkis, et esiteks on väikese valimi puhul veaprotsent ligi kolm punkti. «Lisa see veavõimalus Keskerakonnale, saad 16 protsenti, anna neile ka üks osa «ei oska öelda» vastanutest, ja tulebki kokku 20 protsenti toetust,» selgitas Stamberg.
Pealegi tehakse parteide reitinguid nn omnibus meetodil, mis tähendab, et ühte uuringusse pannakse terve rea klientide tellitud küsimused. Nii võib küsida ühe küsimustiku raames margariinisortide meeldivust, autoeelistusi ja seda, mis parteid toetatakse.
Küsitletakse ainult kuni 74-aastaseid, see aga tähendab et pensionärid ei satu täiel määral uurimistulemustesse ja eakate hulgas populaarsete (nt Keskerakonna) toetusprotsenti alahinnatakse.
Politoloog Rein Toomla ütleb, et selliseid vanemaid valijaid võib olla kuni seitse protsenti: «Sisuliselt ühe riigikogu fraktsiooni jagu toetust.»
Kommentaar
Aivar Voog
Emori uuringujuht
Kui teha eraldi reaalset valimissituatsiooni matkiv uuring, võtab see palju aega ja on väga kallis – 20 000 – 30 000 eurot. Mitu korda kallim kui tavaline küsitlus. Kui seada veel eesmärgiks, et teha selliseid uuringuid tihti ja väga kiiresti (pole ju mõtet teha, kui tulemused saaks alles pärast valimisi), tuleks ressursse mobiliseerida veelgi enam. Eestis pole seda võimalik sageli teha.
Juhan Kivirähk
sotsioloog
Ideaalis peaks tegema uuringuid ringkonnapõhiselt, igas ringkonnas 120 või isegi 150 vastajat. See teeks valimi suuruseks 1800 inimest. Praegustes omnibus uuringutes on valim liiga väike. Ja kindlasti peaks uurima koos konkreetsete kandidaatide nimedega. Usun, et praegu on tõele kõige lähemal Emori viimane uuring. [Reform 27, IRL 24 ja Kesk 24 - toim]