Lembit Koik

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Haigustest murtud, suri täna, 5. jaanuaril ajakirjanik, jurist ja sporditegelane Lembit Koik. 

Eesti Raadio, Õhtuleht, Spordileht olid 3. septembril 1929 Tartus sündinud ning Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1952. aastal lõpetanud Lembit Koigi esmasteks töökohtadeks. Kuid kõige kauem, osana tema elutööst toimetas ta aastatel 1967 - 1991 ajakirja Nõukogude Õigus/Eesti Jurist. Lembit Koigi tähetee – see, mis annab põhjust rääkida temast kui Eesti taasiseseisvumisliikumise aktiivsest tegelasest – algas 1987 Loominguliste Liitude Kultuurinõukogus, kuhu ta Ajakirjanike Liidu esindajana oli kutsutud. Loomeliitude ühispleenumil 1.-2. aprillil 1988 tegi ta ettepaneku pöörduda ametlikult NSV Liidu peaprokuröri poole, et tunnistada Eestis 1941. ja sõjajärgsetel aastatel aset leidnud massiküüditamised ebaseaduslikuks ning tühistada nende aluseks olnud aktid. See oli üks väljakutsetest valitsevale režiimile, milles osales ka Koik.

13. aprillil 1988 leiame Koigi telesaatest «Mõtleme veel», ajaloolises hetkes, mis kuulutas Rahvarinde tulekut. Koik oli Rahvarinde asutamise deklaratsiooni allakirjutajate hulgas. Järgmised kolm aastat, mida ta ise on pidanud oma elu tähetunniks, oli Koik seotud Rahvarindega, kuuludes kõigepealt Rahvarinde Ajutise Algatuskeskuse ja seejärel Rahvarinde enda tuumikusse. 1. oktoobril 1988 pidas Lembit Koik algatuskeskuse volitusel kongressi  avakõne. «Võimul on rahvas. Lootkem, et veel pole kadunud kõik, et meil on võimalus,» kõlas Koigi üleskutse tuhandetele linnahalli saali kogunenutele. Sealsamas asutamiskongressil valiti Koik ka Rahvarinde Eestseisuse, tänapäeva mõistes juhatuse liikmeks.

Pole liialdus öelda, et Lembit Koigi näol oli Rahvarindel oma esmaklassiline jurist, kelle teadmised ja oskused läksid käiku nii Rahvarinde Harta kui ka kümnete teiste Rahvarinde otsuste ja resolutsioonide, aga Balti Assamblee dokumentatsiooni sõnastamisel. Lembit Koigis oli loomingulises koosluses filoloogiline sõnatundlikkus, raudne loogika ning juriidilise terminoloogia valdamine. Vähem oluliseks  Koigi panuse puhul ei saa pidada ka tema sportlashinge. Nooruses oli ta mitmekordne eesti meister veepallis, hiljem tegutses veepallikohtunikuna. Koik oli Eesti Olümpiakomitee üks taasasutajatest.  Lembit Koigi kui publitsisti saavutusteks on kuulumine mitmete spordi ajalugu käsitlevate teoste autorkonda («Jalgpall. Jäähoki», «100 aastat Eesti raskejõustikku», «Jalgpall») või raamatute toimetamine. Koigi 1980. aastal ilmunud «Retk Eesti spordiajalukku» oli nõukogude ajal üks esimesi spordiajaloolisi käsitlusi. Rahvarinde lühiajaloo ning Koigi enda osalemise selles võtab kokku 2004. aastal ilmunud «Balti kett».

Suure töömehe, hasartse ja tundliku hingega kaasteelise elupäevad on lõppenud. Aga saatma jäägu teda viimsel teekonnal Alo Mattiiseni kirjutatud «Rahvarinde hümni» refrään:

«Vaid ühte hoides, /vaid ühist leides / me ümbersünd saab tõesti teoks/ on Eesti päev!»

Rahvarinde Eestseisuse nimel 

Rein Veidemann