Uuring, millega ärimehed veensid poliitikuid: 400 eurot toetust võimaldavat sünnitada nii palju lapsi, kui naine soovib
Analüütik: mõne aasta pärast näeme, kas midagi muutus

Mitu last saada, selles on küsimus.

FOTO: Caro / Scanpix

Tänavu juulist 500 euroni tõusva kolmelapselise pere toetuse mõju sündimusele saab hinnata alles mõne aasta pärast, tõdeb töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Andres Võrk. Peamine küsitlus, millel poliitikute paari aasta tagune meelemuutus ja lastetoetuste tõusu plaan tugineb, näitas 2013. aastal, et 400-eurone toetus võimaldaks kahe lapsega naistel enda arvates saada nii palju lapsi, kui nad ideaalis soovivad.

Postimees kirjutas esmaspäeval, et kaheksa ettevõtjat – Priit Alamäe, Karli Lambot, Parvel Pruunsild, Margus Linnamäe, Jaan Tallinn, Vahur Voll, Heldur Meerits ja Aivar Berzin – tegid vahetult enne aastavahetust erakondadele kokku 800 000 euro suuruse annetuse, avaldamaks toetust rahva juurdekasvu soodustavate seadusemuudatuste eest.

Otsustav samm selleks astuti 2014. aasta 5. detsembril, mil Reformierakonna juhatus kiitis heaks erakonna uue programmi demograafia peatüki, mis nägi ette valimislubaduse tõsta kolmanda lapse toetus 300 euroni kuus. Enne seda oli oravapartei hoidnud lastetoetust kümme aastat 19 euro juures. Tartu Ülikooli majandusprofessor Raul Eamets avaldas arvamust, et kolmanda lapse toetuse suur tõus poleks ilma ettevõtjate selgitustöö ja annetuslubadusteta aset leidnud.

Postimees küsis, kas kolmanda lapse toetusel on üldse potentsiaali sündimuskäitumist mõjutada.

«Vastused nendele uuringu võtmeküsimustele näitavad, et kahe lapsega naiste seas võimaldaks 400-eurone toetus, praegu siis 100+300, saada nii palju lapsi, kui nad ideaalis soovivad.»

Töö- ja sotsiaalpoliitika analüütiku Andres Võrgu sõnul tugineti kolmanda lapse toetuse arendamisel paljuski just 2013. aastal mittetulundusühingu Eesti Sündimusuuringud läbiviidud küsitlusele.

Võrk on ise aastaid tagasi Praxises uurinud vanemahüvitise mõju. Ta meenutas, et toona analüütikud ka vanemahüvitisel tulemusi leidsid. 2004. kehtestatud vanemahüvitis näitas teatud trendide muutumist. «Meie nägime, et aastatel 2006-2007 olid toimunud muutused kõrgemapalgaliste sündimuskäitumises, kuna nende jaoks oli vanemahüvitis ka kõige suurem mõjutegur,» kirjeldas ta.

Samas toonitas Võrk, et muutused olid ainult perioodil 2004–2007 – see oli kümme aastat tagasi ja tol ajal oli buumiaeg. Ka oli meede hoopis teine, sest see oli suunatud väikelaste vanematele, tõdes ta.

Varasemad uuringud on analüütiku sõnul näidanud, et materiaalset põhjust on toodud üheks teguriks, miks mitte saada rohkem lapsi. «Seal on olnud nii materiaalsed põhjused kui ka näiteks elamistingimused ja nende piiratus. Eks see ole empiiriline küsimus, kumb oleks olnud parem – kas tõstame lastega peredele rahalisi toetusi või oleks inimeste soovi peret kasvatada suurendanud hoopis teatud teenuste, lastehoiu, huviringide jms, parem kättesaadavus,» rääkis Võrk ja lisas, et sotsiaalpoliitikas tekib alati küsimus, kas just see meede on kõige efektiivsem.

«Seda enam, et toetus läheb ka nendele peredele, kellel kolm last on ammu olemas ja kes ilmselt ei plaanigi oma peret suurendada. Nende perede jaoks toetus lihtsalt kergendab olukorda,» jätkas Võrk.

Võrk tõdes, et ilmselt ei olegi keegi suuteline ette hindama rahaliste toetuste mõju sündimuskäitumisele, kuigi see on praeguse meetme väljakuulutatud efekt. «Ma arvan, et midagi paremini ja rohkem prognoosida on keeruline, me saame alles tagantjärele mõne aasta pärast vaadata, kas näeme mingit muutust. Selge on, et lapserikka pere toetus vähendab paljulapseliste perede vaesusriski. Seda on ka puhtalt arvutuslikult näha,» lausus ta.

Oluline on analüütiku sõnul seegi, kuivõrd pered toetust usaldavad ja kas see püsib, kuna on mõeldud kuni lapse põhikooli lõpetamiseni. Võrk tõdes, et perepoliitikas on poliitikutel midagi vähemaks võtta samas väga raske – küllap toetus ikka püsib.

400 eurot näis küsitluses ideaalne

MTÜ Eesti Sündimusuuringud juhatuse liikme ja uuringu koostaja, politoloog Tanel Paasi sõnul leidis 2013. aastal läbiviidud uuringus kinnitust, et oluliselt suuremad otsetoetused suurendaks kahe lapsega naiste valmisolekut veel üks laps saada.

Suuremate otsetoetuste võimalikku mõju lastesaamise soovile analüüsinud uuringus toodi välja, et tänases (2013. aastal – toim) olukorras ei suuda kõik naised oma ideaali laste arvu osas täita ja üheks peamiseks põhjuseks on kahtlemata majanduslikud piirangud.

Et prognoosida suuremate toetuste võimalikku mõju sündimusele, esitati ühe ja kahe lapsega naiste omnibus-uuringus (504 naist vanuses 20-45) muu hulgas järgmised küsimused/väited:

  • «Minu soovi saada veel üks laps suurendaks oluliselt see, kui riigipoolne rahaline toetus oleks suurem»
     
  • «Kas Teie isiklikult oleksite valmis saama kolmanda lapse, kui otsese lapsetoetuse summa, mis riigi poolt igakuiselt kolmandale lapsele makstakse, oleks 400 eurot kuus?»

(Praegu on otsustatud 100 eurot kolmanda lapse toetuseks+300 eurot suurpere toetust, mis algab ka kolmandast lapsest – toim).

Järgnevalt piirduti uuringus peamiselt sellega, kuidas majanduslike piirangute mõju vähendamine võiks mõjutada teisi ja kolmandaid sünde.

Tulemused näitasid, et 61 protsendi ühe lapsega ja 60 protsendi kahe lapsega naiste arvates mõjutaks suurem riigipoolne toetus nende soovi saada veel üks laps. Kui võimaldada 400 euro suurust igakuist toetust ühe lapsega naistele teise ning kahe lapsega naistele kolmanda lapse pealt, siis võiks veel ühe lapse saada maksimaalselt 64 protsenti ühe lapsega naistest ja 55 protsenti kahe lapsega naistest.

400-eurose toetuse korral võiks seega sündida maksimaalselt 1,26 korda rohkem teisi lapsi ja maksimaalselt 1,78 korda rohkem kolmandaid lapsi.

«Vastused nendele uuringu võtmeküsimustele näitavad, et kahe lapsega naiste seas võimaldaks 400-eurone toetus, praegu siis 100+300, saada nii palju lapsi, kui nad ideaalis soovivad,» kirjeldas Paas tollaseid tulemusi.

Esmapilgul tundus uuringu tulemustes, et ühe lapsega naisi mõjutaks suurem rahaline toetus samaväärselt. Näiteks ütles ühe lapsega naistest 32 protsenti ja kahe lapsega naistest 34 protsenti, et suurem rahaline toetus mõjutaks olulisel määral nende soovi veel üks laps saada.

«Tegelikkuses see aga nii päris ei ole – paljud ühe lapse emad arvavad, et toetus mõjutaks nende soovi, kuid tegelikult saavad paljud veel vähemalt ühe lapse sellest sõltumata, näiteks uue partneri leidmise korral,» märkis Paas. Näiteks 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse andmetel (naised vanuses 45-49, lõpetatud sündimuskordaja) oli 70 protsenti lastega naistest saanud rohkem kui ühe lapse ja see näitaja on suurem kui oli küsitluses jaatavalt vastanute suhtarv.

Seega kokkuvõttes leidis Paasi sõnul kinnitust, et oluliselt suuremad otsetoetused suurendaks kahe lapsega naiste valmisolekut veel üks laps saada, samas rahalised toetused ei mõjuta väga märkimisväärselt ühe lapsega naiste tegelikku otsust veel teine laps saada.

Tagasi üles