Asko Künnap Eesti uuest brändist: need, kes teavad, et oskavad paremini, võtku kätte ja jätkaku siit

Eesti uus bränd.

FOTO: EAS

Paljukirutud ja -kommitud Eesti bränd on taaskord endale uue kuue saanud. Kõigepealt kõige suurem üllatus – kuningas polegi alasti. Asjal on olemas nii kivi, viljaliha kui ka koor, arvustab reklaamimees ja disainer Asko Künnap.

«Pettuvad need, kes ootasid ühte (nõia)märki või mandalat, mis kogu väliskommunikatsiooni võluvitsa viipel lahendaks. Jah, ravipildina toimivat logo ei ole. Aga kasutajale antud tööriistakomplekt ei välista, et see ühel heal päeval ka tuleb. Kuidas see tarkusetera kõlaski? Et ära anna näljasele kala, anna talle õng ja õpeta kuidas seda kasutada?» kommenteerib Künnap.

Künnap usub, et Eesti brändi hetkeseisu tuleb vaadata kui üht viita teel – see pole lõplik ega liiga valmis, aga annab ja jätab võimalusi.

Visuaali kohta leiab Künnap, et see on ehk ülearu raba, metsa ja sauna poole kaldu. «Rändrahnud – meil rohkem kui kogu Euroopas kokku, ilmselt kaalukaim Soome eksportartikkel läbi aegade – on idee ja faktina küll põnevad, aga tekitavad joonistatuna õlakehitust – ka Eesti Eurovisiooni logol olid sarnased plönnid pildil ning Elioni kirju kivi tegutseb turul juba aastaid, ilma et ta kellelegi ette jääks,» nendib ta.

Lugedes märksõnu ja fakte, millele kogu uus Eesti bränd on üles ehitatud, peab Künnapi sõnul tunnistama, et mõeldud ja öeldud on lihtsalt ja otse, ja mis kõige tähtsam: räägitakse tõtt. Viis päeva kokkuhoitud aega igal aastal sinu elust tänu digiallkirjale või kolm tundi uue ettevõtte asutamiseks tänu papüromaania vähesusele, on tõesti toimivad argumendid, ja vaat et tõesti ainuomased Eestile, leiab ta.

Üks tööriistakasti parematest osadest on Künnapi hinnangul Eestile joonistatud algupärane kirjatüüp. «Kui tegelesin mõned aastad tagasi Eesti vabariigi valitsusasutuste ühtse visuaalse identiteediga, sai mõte Wabariigi kirjatüübist välja pakutud, aga jäi ametnike müüri taha – kes see ikka keksukasti järgmisest ruudust kaugemale vaadata jaksab. Aino on ilus font. Kuigi, jah, Linda oleks isamaalisem. Aino-neito oli teatavasti see linalakk, keda Väinämöinen Kalevala legendides taga ajas,» kirjutab disainer.

«Kokkuvõtlikult: ei, see ei ole maha visatud raha ega töötunnid. Et tegemist on lahtise formaadiga (autoapteegi või karbi legodega), siis need, kes on kindlad, et oskavad paremini, võtku kätte ja jätkaku siit edasi, kuni Eesti edestab oma kuvandiga Šveitsi ja Hollandit – väikesed maad ju noodki,» lisas Künnap.

Tagasi üles