Me pole sellest rääkinud − laseme tal kasvada ja leida oma õige tee. Minu enda vanemad on mõlemad Eesti põllumajandusakadeemiast pärit agronoomiharidusega. Kui elasime Ida-Virumaal, olid nad mõlemad rohkem põllumajandusega seotud, aga elutee on teinud oma korrektiive. Isa oli mõnda aega ka Soomes tööl. Ema on juhatanud aiandit ja vabas Eestis FIEna oma väikese lillepoe eest vastutanud.
Mida teha, et meie iive kasvaks?
Kõik algab sellest, kas me eestlastena adume, et riik saab olla vaid siis, kui tal on olemas rahvas ja territoorium. Ja rahvas saab olla üksnes siis, kui kodanikud mõistavad, et kuskilt mujalt inimesi juurde ei kasva kui ainult omavahelistest suhetest.
Mida teha, et Ida-Virumaa oleks ka mentaalselt rohkem Eesti ruum?
Mentaalselt algab kõik inimestega suhtlemisest, nende maailmapildi kujundamisest, haridussüsteemist ja sellest, millises inforuumis nad on. Kui inimesed jälgivad Eesti meediat, arvestavad siin kehtivaid reegleid ja õpivad riikliku õppekava järgi… Muidugi, hästi palju sõltub ka kodudes toimuvast. Inimeseks kasvamisel mängib suur rolli lastetuba: millised on reeglid ja arusaamised kodus, nõnda ka sirgutakse.
Tean, et te ei ole sisekaitseakadeemia (SKA) Ida-Virusse toomise fänn − pehmelt öeldes.
Olen sügavalt veendunud, et palju tõhusam on tee, mille siseministrina valisin: et noored kadetid, kes on SKAsse õppima tulnud, poleks kuskil Ida-Viru kasarmus kinni, vaid et nad oleksid Virumaa tänavail. Ja sinna viib neid praktika. Õppetöö toimub klassiruumis ja selleks, et saada head sisekaitselist haridust, peavad olema väga head õppejõud. Minu tee nägi ette, et Ida-Virumaal on praktikabaas, mille panin ka sisuliselt tööle.