Arhitektid lasid rahvusarhiivi kallal mõttel lennata

Ületuleval kolmapäeval saab ametlikult avatud rahvusarhiivi uus hoone Tartus. Päriselt arhiiviks mõeldud maja valmimist on oodatud 96 aastat – 1939. aastal otsustas valitsus eraldada selleks rahagi, aga 1940. aastal juhtus teadagi mis. 

Riigiarhivaar Priit Pirsko tsiteerib Woody Allenit: «Kui sa tahad jumalat naerma ajada, siis räägi talle oma plaanidest.» Aga nüüd siis on see 16,2 miljonit eurot maksnud hoone valmis. Senine arhiivihoone Tartus aadressil Liivi 4 oli tegelikult 19. sajandil tüüprojekti järgi ehitatud ühiselamu. Pirsko sõnul räägiti algusest peale, et see hoone on ajutine lahendus.

Hämmastav, kui lihtsate vahenditega on võimalik säästa üht hoonet tüüpilise kasti staatusest ja anda talle iseloomu: seina asetatud betoonplaatide alumised servad on käänatud ülespoole nagu paberilehed.

Fassaad on aga kaetud Prantsusmaal toodetud erilise kangaga, mida on varem kasutatud Eestis ühe korra – Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogul. Kate on üksiti kunstiteos pealkirjaga «Uure». Selle loomine kaeti riiklikust kunstiostu kohustuse rahast. «Uure» jäljendab aju struktuure, meenutades üksiti labürinti.

Pirsko tõlgendab seda nii: «Autorite Fred Kotka ja Carmen Lansbergi nägemuses on arhiiv üks lõputu uurimine, ekslemine keerukaid teid pidi, mõistatuslik koht, kus on alati midagi avastada.»

Vana mööbel uude majja

Nooraks nimetatava (sõnadest «Nooruse tänav» ja «rahvusarhiiv») hoone sisekujundusest leiab samuti silmale ja isegi kõrvale mõjusaid lahendusi. Aatrium, mis ulatub läbi viie korruse ja mida ületavad eri korrustel vaskkattega sillad. Vasakul pool on kontorid, paremal aga hoidlad. Projektoriga on seinale manatud kell.

Uurimissaali on sisekujundajate soovil tassitud vanast Liivi tänava arhiivihoonest massiivsed puidust riiulid, lauad ja muudki mööblit. Kõik see on passitatud uude keskkonda. Uurimissaalis on ka kaks helikindlat ja kaheksakohalist rühmatööruumi. Nii saab arhivaalides tuhnida grupp ajalootudengeid või miks mitte uurida terve perekond suguvõsa puudutavaid dokumente.

Ehkki inimestel on nutitelefonid, on arhivaalide pildistamine üsna tüütu, sest käsi kipub liikuma ja foto jääb ähmaseks. Et asja parandada, leidub uues majas spetsiaalne statiiv, mille külge saab kinnitada nutitelefoni või fotoaparaadi ja pildistada kaustades leiduvat. Uurimissaalis ei hakka istuma arhiivitöötajat, kõike jälgivad kaamerad.

Ühel uurimissaali laua taga on ka skanner, millega saab arhiivimaterjale digiteerida. «Kui uurija on nõus skaneerima terve säiliku, saab ta selle failina endale, aga teisalt jääb digitaalkoopia ka meie serverisse,» selgitab Pirsko. «Püüame kasutada uurijate vabatahtlikku tööd selleks, et rikastada oma veebis pakutavat arhiivisisu.»

Mitteajaloolastele on seni pakkunud huvi peaasjalikult arhiivis leiduvad genealoogilised materjalid, mis on juba aastaid kättesaadavad veebis, Saaga-nimelises keskkonnas. Üle 99 protsendi külastustest toimubki internetis ja hoone viimane korrus on digitaalarhiivi töötajate päralt. Pirsko loodab, et uued lahendused toovad inimesi taas ka päriselt arhiivi kohale.

Kõrvade kallal toimetab samuti kohustusliku kunstiostuna hangitud heliinstallatsioon, esimene selle raha eest soetatud heliline kunstiteos Eestis üldse. Kiwa ja Martin Kikase töö tulemusena on fuajees vaevukuuldavad helid, mida kuuleb valjemini, seistes ühes kindlas ruumipunktis. Teos peaks pühitsema rahvusarhiivi rolli muistse ja nüüdisaegse kommunikatsiooni vahel.

NKVD materjalid Tartusse

Arhiivi konverentsisaalis on Pirsko sõnul kavas hakata korraldama neli korda aastas filmiõhtuid, seal näeb neid filme, mida autoriõiguste tõttu ei saa veebi üles laadida. Filmiarhiiv ise jääb Tallinna.

Küll aga on praeguseks juba kolitud Tartusse Tallinnast Tõnismäelt endine parteiarhiiv, mis suleti. Madara tänava arhiivihoone jääb avatuks, aga ka sealt toodi osa materjale Tartusse. See tähendab, et kui keegi soovib edaspidi Tallinnas tutvuda oma vanaisa või vanavanaisa NKVD toimikuga, peab ta selle Tartust kohale tellima. Samamoodi saab nüüd tellida Tartusse neid säilikuid, mis jäävad Tallinna.

«Varem ei laenutanud me Tallinna ja Tartu vahel juurdepääsupiiranguga arhivaale, aga veebruarist saab seda teha just seetõttu, et kolisime Tallinnast ära suure juurdepääsuhuviga materjalid,» selgitab Pirsko. Tallinna jääb valdav osa sõjaeelse vabariigi säilikutest ja ka suur osa nõukogudeaegsetest ning taasiseseisvumisjärgsetest arhivaalidest.

Peale Tallinna Tõnismäe ja Tartu Liivi tänava hoonete suleti ka kohalikud arhiivid Kuressaares ja Haapsalus. Alles jääb seitse hoonet, mis asuvad Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Valgas.

Noora on ligi 11 000 ruutmeetri suurune, kokkuvõttes kasvas üldpind võrreldes suletud arhiivihoonete omaga vähem kui 900 ruutmeetrit. «Aga lükandriiulite kasutamine tavariiulite asemel annab neljakordse ruumikokkuhoiu ühe ruutmeetri kohta,» lisab Pirsko.

Mõistagi on majas ka suurepäraste töötingimustega konserveerimislabor, kus töötab seitse inimest. Suurte mõõtmetega kaartide pildistamiseks on aga eraldi kõrge laega stuudio – nii pannakse näiteks 12-ruutmeetrine kaart põrandale, valgustatakse ja võetakse siis lae alla kinnitatud kaameraga üles.

Noorasse mahub 43 000 riiulimeetrit materjale, see tähendab, et kui panna arhiiviaines ühte virna, oleks see 43 kilomeetri kõrgune. Sisekliima on kontrollitud, Pirsko sõnul on eriti tähtis õhuniiskus kontrolli all hoida.

Järjest suurem osa dokumentidest jõuab rahvusarhiivi digitaalsel kujul, aga jätkuvalt tuleb sisse ka paberit. Pirsko sõnul peaks uues hoones jaguma ruumi veel kaheksaks kuni kümneks aastaks. Vajadusel on võimalik tulevikus arhiivipinda juurde ehitada, ehkki sissetulevate paberdokumentide osa kahaneb kiiresti. «Tõenäoliselt vajab Eesti ühte paberhoidlat veel ja selleks on tulevikus ette nähtud Noora teine etapp, aga kui see valmib, pole rohkem kindlasti vaja paberarhiive ehitada,» räägib riigiarhivaar.

Majas on ka püsinäitus aastatest 1917–1920, mis on samuti labürintjas: ülal jooksevad taluperenaise Amalie päevikust pärinevad väljavõtted, allpool aga n-ö ametliku ajaloo ülevaade. Saab vaadata ka filme ja kuulata helifaile.

2.–4. veebruaril on rahvusarhiivis avatud uste päevad, kaege perra.

NOORA

• Arhiivihoone projekt valmis kolme arhitektuuribüroo – Asum Arhitektid OÜ, Architect11 OÜ ja Vaikla Stuudio OÜ – koostöös. Ehitas YIT Ehitus.
• Üldpind 10 708 m².
• Hoidlapind 5800 m².
• 26 hoidlat, mis mahutavad 43 000 riiulimeetrit arhivaale.
• 85 töökohta.
• Uurimissaalis on 26 kohta, see avatakse 6. veebruaril.
• Kaks 8-kohalist rühmatööruumi.
• Õppeklass ja konverentsisaal.
• Arhiivipood, kus on müügil trükised ja meened.
• Püsinäitus Eesti iseseisvumise ajast.

Allikas: rahvusarhiiv